Magnason näitlikustab meile aja mõõdet. Ta teeb seda islandi saagade, 200 miljoni aastase arengulooga krokodillide ja musta augu massi analüüsi abil. Väikelastel on keeruline aru saada, mida tähendab üks tund või millal tuleb homme. Mõnes mõttes, kardan ma, on inimkond praegu samas seisus nagu väikelapsed – me ei saa aru, et sada aastat on kohe siinsamas. Jah, see ei ole homme, aga tegelikult ongi see homme. See on silmapilgutus, nagu Magnasoni 100-aastase vanaisa elu.
See raamat räägib tegelikult tulevikust, sellest, mis juhtub järgmise saja aasta jooksul, kui maal leiduva vee olemuses toimuvad kardinaalsed muutused. Magnason loetleb üldiselt teadaolevaid ennustusi: «Maakera poolustest eemal asuvad liustikud suures osas sulavad, merepinna tase tõuseb, Maa temperatuur kerkib ja toob endaga kaasa põuad ja üleujutused ning merevee happelisus on muutunud rohkem kui viimase 50 miljoni aasta jooksul.»
Enamiku inimeste arusaama tulevikust iseloomustab vastutustundetus – pärast meid tulgu või veeuputus. Ja ta tuleb. See on suurest vastutustundest sündinud raamat, autorit ei huvita mitte tänane majanduslik kasu, vaid inimkonna kestmine. Magnason ei ole teadlane, aga ta näeb oma rolli teadlaste vahendamises. Ta teeb seda, mida teadlased mõnikord ei oska – paneb arvude ja diagrammide keele arusaadavasse kunstilisse keelde.
Selle raamatu kirjutamise ajal ilmunud ÜRO kliimaraportis nõuti emissioonide otsustavat kärpimist, et vältida meretaseme katastroofilist tõusu. Vaevalt et paljud inimesed seda protokolli lugesid. Magnason teeb sellest inimlikult arusaadava kokkuvõtte. Ta raamat pole kiretu analüüs ega dramaatiliselt õõnes appikarje.