Vaikelude mürk voolab välja uksest, aknast ja peast

Sisenedes Ruudu Ulase näitusele saab õige kiiresti selgeks, et siin tuleb olla vaikselt. Sest see on vaikne näitus. Võib juhtuda, et kui natuke rohkem häält teha või ettevaatamatult ringi rabistada, ei võta pildid sinuga suhelda.

Põhiküsimus on siin ruum. Kuidas tajuda ruumi seda pingestades? Ka tööd näitusel on üles pandud nii, et nende vahele jääks ruumi, mis hakkaks kõnelema, hakkaks oma tühja biiti piltidele kaasa lööma. Midagi ei tundu olevat jäetud juhuse hooleks, piltide vahemaad on ilmselt välja mõõdetud millimeetri täpsusega, kasutades selleks arvatavasti nii mõõdulinti kui ka loodi. See on andnud tulemust.

Juhtub ka nii, et pilt on üldse otsustanud natuke ruumi välja voolata või on tekitatud trompe l’œil-efekt, võimatu või absurdne koht. Kuna näituse kuraator on kunstnik Mihkel Ilus, kelle varasem praktika maalikunstnikuna või täpsemalt installatiivse maalikunstnikuna on selliseid strateegiaid ette näinud, ei saa ilmselt Ulase näituse puhul tema nime mainimata jätta.