Skip to footer
Saada vihje

ARVUSTUS Draamateatri unistuste ja mälestuste kabaree

Kabaree perenaise, publikuga suhtleva konferansjee (pea)osa kuulub Viire Valdmale.  FOTOc: Heikki Leis

Jõulukuu esietendus «Café Théâtral» on üpris tavatu. Kabaree meie lugupeetava Eesti Draamateatri suurel laval?! Ohoh? Tohoh! Nonoh... Esmaseos tekib John Kanderi muusikaliga, mida läbistab ju terav ja ohutundlik sõjavastasus.

Eesti Draamateatri kontekstis haakub uuslavastus ka Antsude peo traditsiooniga: aastast 1999 Tõnu Kargi ideena asutatud kolleegipreemiate üleandmisega aastavahetuse paiku on kaasnenud vallatud ja eneseparoodilised, algusaegadel päris suurejoonelised eeskavad, mille autor on tihtilugu olnud Andrus Kivirähk.

Kummatigi on «Café Théâtral» iseseisev ja isepäine teatriõhtu. Parajal määral kaootiline kirev kava, muuhulgas kosutavalt ebakorrektne, näiteks enesestmõistetav suitsetamine laval annab võimaluse viibida ühes teises, mitte kuigi ammu läbielatud ajas. Teatri kodulehel on kirjas korrektne hoiatuslause nii sigaretisuitsu kui ka jämeda kõnepruugi kohta – vulgaarsusemaik, hea maitse piiride õrritamine kuulub kabaree mängureeglitesse.

Rollijaotuses on võluv ja hästi läbimõeldud meistrite osakaal. Siin laval (vasakult) Hendrik Toompere jr, Tõnis Niinemets ja Karmo Nigula. FOTO:

Kaootiline teatriõhtu

Tähelepanuväärne on näitetrupp. Kahtlemata vääristab lavastust mõlema teatrijuhi osalemine näitlejana. See mõjub stiilselt, ka üksjagu jultunult. Baarileti taga toimetavad mõlemad «Café Théâtrali» lavastajad: Karmo Nigula ja teatri kunstiline juht Hendrik Toompere jr. Just nemad sooritavad ülinaljaka «kahe Ratta» tantsunumbri, elegantse paroodiaviipe äsja lõppenud meelelahutussaatele «Tantsud tähtedega», kusjuures «teist Ratast» ehk Toompere jr-i andis mul tükk aega ära tunda!

Teatri direktor Rein Oja aga viibib ontliku püsikunde rollis, tema vaatlejahoiakus aimub isegi Madis Kõivu «Lõputu kohvijoomise» Stammgasti. Pingeline lootus, et Oja viimaks ka laulunumbrini jõuab, õnneks täitub.

Rollijaotuses on võluv ja hästi läbimõeldud meistrite osakaal. Nooremad tähekesed kahvatuvad kogenud lavahuntide kõrval ja see on täitsa lahe! Musternäidis Tõnis Niinemets vilka lemmikpoisu rollis. Kabaree perenaise, publikuga suhtleva konferansjee (pea)osa kuulub Viire Valdmale. Teatriõhtu vedaja pole Valdma olnud ammuilma, seda suurem on nüüd rõõm ning aimus, kuis esietenduse kerge lavanärv muutub peagi mänguvabaduseks, sest lavaelu võimaldab erinevaid tundetoone.

Ülle Kaljuste ootamatust kostüümist aimub tööproosat, tema sugestiivselt lauldud «Kuhu küll kõik lilled jäid?» loob valusmõjusa ajasilla, saal vakatab, küsides südamepõhjas kaasa: mil ükskord mõistad sa..

Laine Mägi laul «Quando Quando» algab ajaomase halamisega.

.

Laine Mäe särav tragikoomiline etteaste hõlmab inimsaatust: ta ilmub väikese kaltsukubuna, laul «Quando quando» algab ajaomase halamisega, muundub aga hoobilt helgeks ja hoogsaks mälestuste elutantsuks; laulu lõppedes taandub Mägi märkamatuks, alandlikult ja tänulikult suppi helpivaks üksiklaseks.

Võrratu on Raimo Passi ümberkehastumine, ennekõike ümberhäälestumine – kaks vastandlikku mehikest ja kaks erinevat tämbrit, sumedal häälel pihitud «Mul ei vea» ning himukas-perversne «Ilma käteta mees». Nüüdissatiiri pritsib Karmo Nigula nilbusevarjunditega «Konservatiivse mehe laul»; Hilje Mureli sõgeduseni üle võlli tekstiga, aga sulnilt etendatud eneseabiseanss täidab saali eufooriliste naerupuhangutega.

Andrus Kivirähki käekiri tundub eriti äratuntav Tõnu Kargi tegelaskuju pajatustes, vahva kordusmustriga seiklustes, duetis Rein Oja rolli imestleva kuulamise ning ujedate vasturepliikidega. Kargi kavalaid tekstiuperpalle võiks lõpmatuseni jälgida! Ühel hetkel hakkab vargsi kumisema äratundmine, kuis see mees kabarees meenutab kangesti Nipernaadit, vastupandamatut luiskajat, hasartset fantasööri. Kui Viire Valdma perenaisena kundet manitseb, meenub temagi Milla filmis «Nipernaadi».

Muretu meelelahutus

Ent Kargi tegelane kabarees viib mõtted ka Kivirähki uusimale romaanile «Lend Kuule», mõjudes nagu sealne peategelane, kellele argine elu maapeal tundub talumatult igav. Ja see, mismoodi Tõnu Kark ainulaadselt rütmistades laulab hingestatud sisemonoloogiks «Ma hõljun taeva all», Laur Lomperi mõnusa tekstiga, ja kuidas ta lavasügavusse kaugenedes seisatab silmitsi peegliga, on «Café Théâtrali» absoluutne kõrghetk. Poeetiline ja habras. Et sellele järgneb musikaalse Teele Pärna ettekandes «Tüdruku laul», mis toob meid kõiki maa peale tagasi, on vist paratamatu. Tulvil olemise jaatamist, ei ületa lõpulaul siiski Tõnu Kargi kirgastavat tähelendu.

Põnev, mismoodi edeneb lavaelu ses kabarees pärast jõulukuu pidutuju, kas ja kuis eeskava uueneb ja täieneb koos ajaga. Esmamulje põhjal sisaldab «Café Théâtral» oma hetki nii muretus meelelahutuses kümblejatele kui sotsiaalse närvi näperdajatele. Aga kindlasti ka teatraalsetele romantikutele, keda vaimustab laulvate draamanäitlejate andekas looming.

«Café Théâtral»

Trupi ühistöö, dramaturgia loonud Andrus Kivirähk.

Idee ja lavastus Karmo Nigula ja Hendrik Toompere jr.

Laval Viire Valdma, Tõnu Kark, Rein Oja, Ülle Kaljuste, Laine Mägi, Hilje Murel, Raimo Pass, Teele Pärn, ­Karmo Nigula, Hendrik Toompere jr, Tõnis Niinemets.

Esietendus Eesti Draamateatri suures saalis 2. detsembril.

Kui Viire Valdma perenaisena kundet manitseb, meenub temagi Milla filmis «Nipernaadi». FOTO:
Kommentaarid
Tagasi üles