INTERVJUU ⟩ Raul Vaigla: ma ei ole selline ühe bändi mees

Mees, kes peab tähtsaks groove’i ja suudab seda ka ise luua: Raul Vaigla MUBA-s, kus ta ka õpetajaametit peab. Foto: Sander Ilvest

Mul oligi teatav juubelilik stampküsimus ka, et kuivõrd muusikategemise protsess teie jaoks on ajas muutunud, aga jõudsite pisut küsimusest ette.

Ultima Thules näiteks oli muusikategemine viimastel kümnenditel rohkem nii, et saime laval kokku ja musitseerisime. See oli hämmastavalt lahe. Me ei kohtunud eriti prooviruumides, kohtusime laval, hakkasime mängima ja kuskilt maalt tuli selline värskus sinna sisse jälle.

Mängisime samu lugusid, aga reeglina lubasime nende raamide sees endale vabadust ka. Päris jazz’iks ei läinud, aga üks ühele sama kontserti kunagi ka ei teinud. Tihtipeale võis lugu laval võtta sellise pöörde, et ei tea, kuhu ta läheb. Bänd töötas nagu üks mehhanism koos oma mõnusate vabadustega.