KINDEL LAKS ⟩ Armastus esimesest rifist

Ansambel Ferum. Vasakult: Matteo Anzelini, Samantha Alessi ja Are Kangus. Foto: Meelis Adamson

Muusikamaailmas toimub kohati öö – või siis globaalse koroonakarantiini – varjus igasugu hämaraid asju. Muu hulgas kaaperdavad riigid üksteiselt bände. Mulle tundub, et Eesti on napsanud segastel (st ilmselt romantilistel) asjaoludel Itaalialt ühe parima death doom-kollektiivi, mida mina eales kuulnud olen. Selleks on trio Ferum, kelle esik-EP «Vergence» (2018) pakkus võitvat kombinatsiooni massiivsusest, tehnilisusest ja toorusest.

Tänavu ilmus grupi esimene kauamängiv «Asunder/Erode», mille avalugu «Halfhead» oli minu jaoks armumine esimesest rifist. Tegu on ühtlaselt tugeva albumiga, millel on Ferum liikunud julgelt veel madalamate tempode ja eepilisemate riffide suunas. Solist Samantha Alessi hääle tämber, intonatsioon ja fraseerimisoskus lummavad, tema oskus istutada korinaid ülima täpsuse, intensiivsuse ja maitsekusega täpselt rütmi on ülimalt muljelt avaldav. Võimalus kuulda seda kõike kontserdilaval, mida olen pikalt oodanud, avaneb täna õhtul Tallinna rokiklubis Tapper.

Minapildi kokkukukkumise massiivne müha

Mida me teame üldse leedu estraadist? Mina, harimata hingeke, pean siinkohal häbiga tunnistama, et ei tea peaaegu midagi. Aga viimastel aastatel on minu kodusesse fonoteeki ja playlist’i leidnud tee koguni neli sealset traadigruppi: death metal’it viljelev Crypts of Despair (kus teeb juba paar aastat kaasa ka eestlasest trummar Henri Mäll), grindcore-kollektiivid Faršas ja Will Cope, ning Erdve, kelle puhul on nende plaadifirma kodulehel žanrimääratluseks välja pakutud experimental hardcore sludge.

Grupi 2018. aastal ilmunud debüüt «Vaitojimas» lõi minu südame ja fonoteegi ukse jalaga lahti ning mullu avaldatud järjekorras teine kauamängiv «Savigaila» muutis selle ametlikuks püsisuhteks. Erdve loomingu kunstiline retsept on pealtnäha lihtne: mäslevad ja massiivsed biidid, subtiilne vokaalikasutus ning apokalüptiline meeleolu. Lugesin kuskilt, et uue albumi pealkiri «Savigaila» tähendab tõlkes enesehaletsust. Eks ole ka subjekti minapildi kokkukukkumine omamoodi apokalüpsis.