AK ⟩ Mida ilusat ja tarka jõuab inimene mõelda ja kirjutada 15 minutiga?

Anti Saar mullu suvel Tartus Aparaaditehase hoovis. Foto: Margus Ansu

Millest jõuad sina mõelda viieteistkümne minuti jooksul? See küsimus on Anti Saare eksperimentaalse «Sõnaraamatu» keskmes. Kord päevas saatis mõne kultuuriajakirja toimetaja (full disclosure: nende hulgas ka allakirjutanu) Saarele ühe sõna. Viisteist minutit hiljem laekus vastusena lühike mõtisklus. Ja nii uuesti ja uuesti, kokku natuke rohkem kui 120 korda.

Hüpoteesina võiks välja käia midagi umbes taolist: kirjandus on aeglane, läbikomponeeritud, toimetatud, viimistletud. Ajasurve all kirjutatud tekst võiks olla toores, higine, aus. Eks ole see ju see, mida me üldse kirjandusest otsime? Ausust, vahetust, igapäeva silmakirjalikust jaurust läbi lõikavat luulet, kohtumist Tõelisusega.

Muidugi on see otsing määratud läbikukkumisele. Realism ei saanud sellega hakkama, modernism samuti mitte. Virginia Woolfi teadvuse vool või Céline’i tänavaargoo raputavad lugeja korraks mugavuspositsioonilt lahti, siis aga tuletab kirjandusloo õppejõud meelde, et stiilid on ju needki ja et autentsuseotsing on pärast postmodernismi natuke naeruväärne – ja olemegi alguses tagasi.

Kuigi, olgem ausad, pidev irooniline positsioon jätab kõhu ikkagi natuke tühjaks. Ja kes on kunagi pidanud, tähtaeg kuklas, palavikuliselt mõnda teksti lõpetama, teab omast käest, et midagi selles ajasurves on…

Millest siis Saar mõtleb? Väga palju nooruspõlvest. Kahekümnendatest, aga ka täiesti lapsepõlvest. Ikka ja jälle viivad sõnad teda mälestustesse (mida ühelt prantsuse keelest tõlkijalt muud oodatagi oleks). «Pingviin» – loomulikult jäätis, Tartu Raekoja platsis asunud putka, kemikaale täis värvilised pallid jne. «Nukumaja» – kaheteistaastase vaimustus arhitektuurimakettidega, mis seisid aastaid elutoas kapi otsas, kuni kass need kätte sai.