/nginx/o/2022/12/08/15012765t1h669f.jpg)
Öeldakse, sageli mehed, et kõige ilusam heli laste naeru järel on kauni naise hääl. Milline hääl kellelegi kõige paremini kõlab, jääb igaühe enda otsustada, ent äsja teise stuudioalbumi avaldanud mesimagusa häälega Rita Ray on kahtlemata üks tugevamaid kandidaate kauneima hääle tiitlile.
Rita Ray on aastaid pakkunud kuulajatele sinisilmset souli ja diskomõjutustega džässi ning tõusnud kiiresti üheks Eesti hinnatuimaks muusikuks. Jõulise muusikalise persona ja liigutava hääle taga seisab siiski õrna hingega ja soe noor muusik, kelle muusika on täis ootamatut küpsust, avameelsust ja mõtteselgust. Samas tunnistab Ray, et see pole alati kerge ning temagi pole puutumatu loomingulisest segadusest ega kaitstud kurjade keelte eest, kes teda igal sammul kritiseerivad.
«Ülikool oli minu unistus ka, enne muusikukarjääri algust. Aga otsustasin selle järgi, mida süda tahab. Ja süda tahtis muusikat,» tunnistab soulilaulja Rita Ray kohe intervjuu alguses. «Õppisin küll muusika- ja teatriakadeemias džässiosakonnas laulmist ning lõpetasin ka bakalaureuse, aga ma ei plaani magistrisse minna. Laulmine ei saa ilmselt kunagi selgeks, aga tunnen, et sain koolist selle, mis ma tahtsin saada, ja pean nüüd omal käel edasi minema.»
Üheks põhjuseks peab Ray seda, et koolis on lihtne kaotada isikupära. «Kool harib sind, aga paratamatult hoiab kool sind ka mõnes mõttes tagasi, justkui karbi sees kinni. Muusika vajab individuaalset lähenemist, sest kõik on nii erinevad ja me ei saa eelistada üht žanrit teisele. Ei ole halvemat või paremat.»
Ta lisab: «Kool annab muusikaeluks siiski kõige olulisema: tutvused. Ma leidsin endale inimesed, kellega ma tahan muusikat teha.»
:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)