R, 3.02.2023

President, kes tegi päevapoliitikat teatraalse artistlikkusega

Alvar Loog
, toimetaja
President, kes tegi päevapoliitikat teatraalse artistlikkusega
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Lennart Meri 1994. aastal oma 65. sünnipäeval. Paremal Ülo Nugis.
Lennart Meri 1994. aastal oma 65. sünnipäeval. Paremal Ülo Nugis. Foto: Toomas Volmer

Täna tähistab oma 75. sünnipäeva Jaak Jõerüüt – aastate jooksul paljusid eri ameteid pidanud mees, keda laiem üldsus tunneb vist ikkagi eelkõige kirjanikuna. Seda staatust on ta veelgi süvendanud lõppeval aastal, kui avaldas kaks uut raamatut: belletristikamaigulise esseekogu «Seitse odüsseiat» ja näidendi «Lennart. Pöördtooliaastad».

Varem nii luulekogusid, romaane, novelle, jutustusi, lasteraamatuid, esseistikat, publitsistikat kui memuaristikat kirjutanud Jõerüüdi senise loomebi(bli)ograafia foonil mõjub debüteerimine näidendiga ühtepidi mõneti üllatuslikult. Ent samas teisalt üldsegi mitte: sest kui kõik teised peamised kauniskirjanduse žanrid olid tal riburada pidi läbi käidud, siis pidi ka draama ükskord töölauale tulema.

Jõerüüt näib olevat uudishimulik kirjanik, kel meeldib end autorina mugavustsoonist ja rutiinist aeg-ajalt välja viia, anda endale suhteliselt keerulisi loomingulisi lähteülesandeid. Ja seda hoolimata asjaolust, et tänaseks on tal juba kolmveerand sajandit ilmas elatud. Palju õnne sünnipäevaks!!!

«Lennart. Pöördtooliaastad» on kirjutatud Ekspress Meedia tellimusel ning Lennart Meri (1929–2006) presidendiametisse astumise 30. aastapäeva pühitsemiseks. Veel enne, kui näidendi tekst oktoobris raamatukaante vahele sai, jõudis see Viimsi Artiumi suures saalis lavale (lavastaja Karl Laumets, nimiosas Ivo Uukkivi).

Kangelane kadunud kuldajastust?

Aga miks ikkagi Lennart Meri? See küsimus on muidugi puhtalt retooriline ja ajakirjanduslik. Kellelgi teisel seda kõnealuse näidendi ja lavastuse kontekstis ilmselt tekkinud ei ole. Sest Meri on meie lähimineviku avaliku elu kõige värvikamaid ja võimekamaid isiksusi, tänaseks – poolteist kümnendit peale oma surma – juba pooleldi mütoloogiline kuju.

Lennart Meri on kangelane pöördumatult kadunud kuld­ajastust, mil kohalik päevapoliitika polnud veel nii küüniliselt ja enesestmõistetavalt populistlik ja korrumpeerunud ning kantud korporatiivsest hoiakust ja kiuslikust ärapanemise vaimust; ajastust, mil poliitikutel oli veel alles au-, häbi- ja vastutustunne (mõnele nooremale lehelugejale võib muidugi tunduda, et see oli millalgi sedavõrd ammustel aegadel, kui metsaservas võis veel kohata viimaseid dinosauruseid).

Meri oli ideeline, visionäärlik ning julge, näoga elu ja rahva poole. Meie tänase poliitbroilerite ja – nagu Eero Epner on tabavalt osutanud – «omadusteta meeste pealetungi» ajastu üldisel foonil mõjub Meri iseäranis erilise ja kordumatuna seetõttu, et riiki juhtides julges, soovis ja suutis ta olla isiksus – ehk teisisõnu see, mida paljud mehed ei julge ega suuda isegi mitte oma koduses elutoas (või vähemalt mitte siis, kui naine on kuskil kuulmis- või nägemiskauguses).

Märksõnad
Tagasi üles