:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/12/08/15012770t1h36d0.jpg)
Täna tähistab oma 75. sünnipäeva Jaak Jõerüüt – aastate jooksul paljusid eri ameteid pidanud mees, keda laiem üldsus tunneb vist ikkagi eelkõige kirjanikuna. Seda staatust on ta veelgi süvendanud lõppeval aastal, kui avaldas kaks uut raamatut: belletristikamaigulise esseekogu «Seitse odüsseiat» ja näidendi «Lennart. Pöördtooliaastad».
Varem nii luulekogusid, romaane, novelle, jutustusi, lasteraamatuid, esseistikat, publitsistikat kui memuaristikat kirjutanud Jõerüüdi senise loomebi(bli)ograafia foonil mõjub debüteerimine näidendiga ühtepidi mõneti üllatuslikult. Ent samas teisalt üldsegi mitte: sest kui kõik teised peamised kauniskirjanduse žanrid olid tal riburada pidi läbi käidud, siis pidi ka draama ükskord töölauale tulema.
Jõerüüt näib olevat uudishimulik kirjanik, kel meeldib end autorina mugavustsoonist ja rutiinist aeg-ajalt välja viia, anda endale suhteliselt keerulisi loomingulisi lähteülesandeid. Ja seda hoolimata asjaolust, et tänaseks on tal juba kolmveerand sajandit ilmas elatud. Palju õnne sünnipäevaks!!!
«Lennart. Pöördtooliaastad» on kirjutatud Ekspress Meedia tellimusel ning Lennart Meri (1929–2006) presidendiametisse astumise 30. aastapäeva pühitsemiseks. Veel enne, kui näidendi tekst oktoobris raamatukaante vahele sai, jõudis see Viimsi Artiumi suures saalis lavale (lavastaja Karl Laumets, nimiosas Ivo Uukkivi).
Kangelane kadunud kuldajastust?
Aga miks ikkagi Lennart Meri? See küsimus on muidugi puhtalt retooriline ja ajakirjanduslik. Kellelgi teisel seda kõnealuse näidendi ja lavastuse kontekstis ilmselt tekkinud ei ole. Sest Meri on meie lähimineviku avaliku elu kõige värvikamaid ja võimekamaid isiksusi, tänaseks – poolteist kümnendit peale oma surma – juba pooleldi mütoloogiline kuju.
Lennart Meri on kangelane pöördumatult kadunud kuldajastust, mil kohalik päevapoliitika polnud veel nii küüniliselt ja enesestmõistetavalt populistlik ja korrumpeerunud ning kantud korporatiivsest hoiakust ja kiuslikust ärapanemise vaimust; ajastust, mil poliitikutel oli veel alles au-, häbi- ja vastutustunne (mõnele nooremale lehelugejale võib muidugi tunduda, et see oli millalgi sedavõrd ammustel aegadel, kui metsaservas võis veel kohata viimaseid dinosauruseid).
Meri oli ideeline, visionäärlik ning julge, näoga elu ja rahva poole. Meie tänase poliitbroilerite ja – nagu Eero Epner on tabavalt osutanud – «omadusteta meeste pealetungi» ajastu üldisel foonil mõjub Meri iseäranis erilise ja kordumatuna seetõttu, et riiki juhtides julges, soovis ja suutis ta olla isiksus – ehk teisisõnu see, mida paljud mehed ei julge ega suuda isegi mitte oma koduses elutoas (või vähemalt mitte siis, kui naine on kuskil kuulmis- või nägemiskauguses).
Jaak Jõerüüti on raamatu tagakaane tekstis positsioneeritud kui Lennart Meri «lähedast kaasteelist». Sellel väitel on teadupärast tugev faktiline põhi: oli ju Jõerüüt muuhulgas Meri presidentuuri esimestel aastatel Eesti Vabariigi suursaadik Soomes, vahetades sellel ametipostil välja just Meri enese.
/nginx/o/2022/12/08/15012772t1h911b.jpg)
Raamatu eessõnas annab Jõerüüt selge võtme oma seitsmest stseenist koosneva näidendi sisuliseks ja vormiliseks tõlgendamiseks, öeldes, et see on Lennart Meri «seitsmest omadusest, mis tulid jõuliselt nähtavale tema saamisel iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks pärast okupatsioone» (lk 27). Tagapool lisab ta: «Nagu näidendis, nii ka elus, oli Lennart Meri gigantne, vulkaaniline, öine, inimlik, muutlik, riiklik ja oraatorlik.» (lk 34)
Teose alapealkiri teeb möödavaatamatu intertekstuaalse viipe Jaan Krossi novellile «Pöördtoolitund» (1971), mis kujutab enesest kunstilist katset rehabiliteerida Johann Voldemar Jannsenit süüdistustest, mille järgi oleks ta justkui olnud saksa aadli sabarakk.
Lennart Meriga (ja ühtlasi tema isaga) seoses on aastate eest jäänud õhku süüdistus võimalikust koostööst Nõukogude okupatsioonivõimu julgeolekuaparaadiga, kuid Jõerüüdi näidend sellega ei tegele. Ning seega pole teos oma pealkirjast hoolimata mitte kaitsekõne, vaid pigem profülaktiline mainekujundus. Meri täielik pühendumus eesti rahva ja riigi teenimisele saab igatahes korduvalt – ja kohati päris ootamatul moel (nt Juhan Viidingu kurvast saatusest rääkides) – suureks mängitud.
Raamatus eelneb näidenditekstile koguni viis (!) eessõna, mis on kõik kantud imetlusest ja tunnustusest teose nimitegelase isiku vastu. See kõik kokku loob tema avamiseks heroilise, paatosliku ja härdunud kammertooni, mis pole praegusaja standardite kohaselt kunstile enam eriti kohane. Sest oodide aeg näis postmodernismi tulles justkui pöördumatult mööda saavat.
Ehkki Jõerüüdi raamatul on vormiliselt juures tugev kroonukunsti maik ning mulle, kunagisele pioneerile, kangastusid kohe nõukogude ajal ilmunud lugematud teosed Lenini elust, pole teos siiski ei propaganda (ehk rahvusliku ja riikliku tähtsusega müüdiloome) ega ka mitte ajalooteaduse käepikendus, vaid ikkagi kunst oma ambivalentsuses ning sisulises ja vormilises vabaduses.
Vabariigi president või valgustatud isevalitseja?
Kui sel sajandil on draamažanris tehtud ajalooliste tegelaste ja sündmuste kajastamisel ametlikule ajaloole sageli maoloputust ning keeratud «tõsised» ja «tähtsad» teemad sageli groteskselt mängulisteks (mõelgem Eestis nt Andrus Kivirähki, Mart Kivastiku, Urmas Vadi ja Loone Otsa näidenditele), siis Jõerüüt jääb oma teosega sellel teel kuhugi poolele teele.
Ühtepidi ta justkui demütologiseerib Lennart Meri isiksust, kujutades teda kergelt hüsteerilise ja kapriissena, mida nii mõnigi patriootlikult meelestatud lugeja või teatrisõber võib endise riigipea puhul kas kohatuks või koguni lubamatuks pidada.
Ent teisalt tegeleb Jõerüüt üsna teadlikult ja edukalt Lennart Meri isiku remüstifitseerimisega. See näidend näitab, kuidas Meri opereeris ka riiki juhtides suuresti oma vaimses universumis, mängis nii elus kui poliitikas suuresti omaenese reeglite järgi. Ning oli sealjuures taotluslikult spontaanne, impulsiivne, enigmaatiline ja teatraalne.
Seda tegelaskuju (taas)luues oli Jõerüüdil muidugi hea ja käepärane jätkata sealt, kus Meri ise oma eluajal pooleli jäi. Pole vist liialdus väita, et vastupidiselt peaaegu kõigile ülejäänud elukutselistele poliitikutele nii toona kui nüüd oli Lennart Meri karakterina vägagi teatraalne ja peaaegu koomiksilikult ikooniline.
Ja seda nii oma välimuses, stiilis kui eneseväljenduses. Mäletame ju küll: kõik need kandvad pausid, mis panid kaasvestlejat sageli kahtlustama mõnd ootamatut terviseriket; häbitu ja kenitlev retoorilisus; ning muidugi see hääletu naeratus, mis oli ühtaegu eneseparoodilisuseni groteskne, läbinisti võlts ja täiesti vastupandamatu.
Jõerüüdi käsitluses on Meri lugeja ja teatrikülastaja ees rohkem nagu mõni valgustatud isevalitseja kui demokraatliku riigi president. Teda iseloomustab intellektuaalsest ja moraalsest üleolekutundest sündinud kerge kõrkus ja varjamatult pedagoogiline hoiak, mis muudab peaaegu kõik tema osalusel toimuvad vestlused otsapidi žanriliselt Platoni dialoogideks (teate ju küll: sõna saavad paljud, aga lõpuks ütleb ikka Sokrates – ja mis sest, et kohati mõistukõne vormis –, kuidas asjad tegelikult on või olema peaksid).
Näidendi seitse stseeni kujutavad nii ajaloolisi kui selgelt imaginaarseid sündmusi Lennart Meri esimesel ametiajal Eesti Vabariigi presidendina (1992–1996). Kõrvaltegelaste hulgas on näiteks Jaan Kross, Mart Laar, Toomas Hendrik Ilves, Urmas Ott jt. Stseenid on väga erineva stiili ja kunstilise tasemega (iseäranis nõrk on minu meelest see, kus teevad kaasa ka Boriss Jeltsin ja Bill Clinton) ning neil puudub üksteisega tugevam dramaturgiline side.
Ehkki stseenide väliselt vormilt ja realistlikkuse astmelt on Jõerüüdi näidend igati nüüdisaegne, järgib ta oma remarkide hulga ja stiili poolest (kõik pausid, kõnetooni muutused ja žestid on teksti sisse kirjutatud) pigem vana kooli näitekirjanduse halvimaid traditsioone. Hea tahtmise korral võib seda muidugi kiita kui tänuväärset vastutulekut kujutlusvõimetule lugejale ning lavastajale.
Ühe tegelasena figureerib näidendi tekstis ka Ajaloo Hääl, mis annab otsekui taevast faktilist infot tegelaste kõnes ette tulevate ajalooliste isikute ja sündmuste kohta. See on nutikas ja otsapidi koguni kontseptuaalselt kandev võte, ent jääb praeguses teostuses minu meelest kuhugi poolele teele.
Esiteks ei veennud mind viis, kuidas see on draamasse integreeritud (nt Lennarti repliik: «ajalugu on hakanud rääkima inimese keeles», lk 50–51). Tulemus mõjub natuke punnitatult ning muudab kõik stseenid unenäoliseks (ehkki «tegelikult» on seda kõigest üks: Meri öine kohtumine Jeltsini ja Clintoniga).
Teiseks jääb paljude lugejate ning teatrikülastajate jaoks rohkem taustateadmisi eeldavate ajalooliste isikute ja sündmuste lahtirääkimine natuke liiga valikuliseks ning seega kvantiteedilt ebapiisavaks. Nii näiteks on tekstis terve miniloeng Napoleonist (lk 130) ning – sedapuhku läbi kõrvaltegelase suu – skandaalist Soome Vabariigi peaministri repliigiga (lk 142–147), mil kummalgi pole Meri isikuga midagi pistmist, aga selgitamata on jäänud suur hulk olulisi sisepoliitilisi sündmusi: valitsusevahetused, toidutalongid, võiladude skandaal, Virumaa referendum, Pullapää jäägrikriis jne.
Valitsemiskunsti meistriklass
Minu meelest on Jõerüüt tabanud hästi Lennart Meri idiosünkraatilist stiili nii mõtlemises kui eneseväljenduses. Talle antud otsekõne on näidendis väljapeetult retooriline nii sõnavalikus, kujundikasutuses kui lausestuses, seda iseloomustavad arvukad tsitaadid ilukirjandusest, rohkem või vähem allegoorilised viiped vanakreeka mütoloogiale jne.
Peamine pealisülesanne, mille ta Meri kuju kirjanduslike vahenditega taaslooma asudes endale näis olevat seadnud, on kujutada teda karismaatilise poliitkombinaatori ja artistina – mehena, kes näitas meile valitsemiskunsti meistriklassi, mida pole vist samas mõtet hakata kellelgi üritama järele teha. Sest ajad ei ole enam ammugi need, mis 1990. aastate alguses, kui metsik maailm vajas teatud juhipositsioonidele metsikuid inimesi.
Viis, kuidas Lennart Meri on elanud edasi mitte üksnes alalise kohatäitjana ajaloolisel positsioonil (ikkagi esimene president!) ning riigi suurima lennuvälja nimes, vaid ka ilukirjandusliku tegelasena, näitab, et ta on hakanud meie kollektiivses kultuuriteadvuses kehastama teatud arhetüüpi, mille on oma tegevusega ise loonud.
On huvitav mõelda, et ilukirjandusliku tegelasena tuli Meri meie kirjandusse juba hiljemalt 1990. aastal, kui ilmus Mati Undi romaan «Öös on asju». Meie kutseliste teatrite laval on teda tänaseks jõudnud kehastada vähemalt viis näitlejat: Egon Nuter, Priit Volmer, René Soom, Kaspar Vellberg ja Ivo Uukkivi. Ja mul on tunne, et see nimekiri saab tulevikus veel kõvasti jätku. Võimalik, et ka Jaak Jõerüüdi näidendi uuslavastuste kaudu.
Jaak Jõerüüt
«Lennart. Pöördtooliaastad»
Hea Lugu, 2022
174 lk
/nginx/o/2022/12/08/15012774t1h0dd5.jpg)