R, 3.02.2023

NÄDALA ALBUM ⟩ Plaat kui mesitaru

Margus Haav
, reporter
Plaat kui mesitaru
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Leftfieldi moodustab nüüd Neil
Barnes ainuisikuliselt. 
Leftfieldi moodustab nüüd Neil Barnes ainuisikuliselt. Foto: Steve Gullick

Kolme aastakümne eest usu tantsumuusikasse taastanud Leftfieldi värske album on bravuurikas ja intelligentne samal ajal. Jääb üle imestada, et oma pika ajaloo juures on Leftfield kui elektroonilise muusika üks olulisemaid tegijaid välja andnud koos selle värskega kõigest neli stuudioalbumit ja pool nendest juba möödunud sajandil.

Leftfieldi esimene hittsingel, koos John Lydoniga tehtud «Open Up» oli globaalselt kõva pauk ja see on üks nendest paladest, mis pole oma värskust kaotanud tänase päevani. Täpselt sama kehtib Leftfieldi väljapeetud debüütalbumi «Leftism» kohta, mida on sageli peetud läbi aegade kõige paremaks ja samas ühtlasi kõige intelligentsemaks tantsumuusikaplaadiks.

«This Is What We Do» haarab endasse juba nimiloo esimestest sügavatest, masinlikest bassilöökidest, mis kõlavad kohutavalt retrolt, aga samas hüpermoodsalt. «Full Way Road» on XXI sajandi «Open Up», kus Lydoni mässumeelse rolli on üle võtnud Grian Chatten (Fontaines DC). Otsene kummardus debüütalbumile tuleb kohe ka kolmandas palas «Making A Difference», mille verbaalse osa eest vastutab poeet Lemn Sissay, kes väljendas täpselt sama vaoshoitud viha «Leftismi» «21st Century Poemis». «PULSE» ja «Accumulator» on vastupandamatud vana kooli Detroiti techno-rajad. Kõnesüntesaator avaldab kraftwerkilikul moel tingimusteta armastust imeilusas «Machines Like Me» ja samale kollektiivile teeb kummarduse ka «City of Synths».

Märksõnad
Tagasi üles