R, 3.02.2023

AK ⟩ Komissar Maigret’ lood – mõtlemapanev vana kooli krimi

Helen Pärk
, krimikriitik
Komissar Maigret’ lood – mõtlemapanev vana kooli krimi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Belgia krimikirjanik Georges Simenon (1903–1989) oli suur piibusõber, nagu ka tema loodud kirjandustegelastest tuntuim: komissar Jules Maigret.
Belgia krimikirjanik Georges Simenon (1903–1989) oli suur piibusõber, nagu ka tema loodud kirjandustegelastest tuntuim: komissar Jules Maigret. Foto: Erakogu

Belgia kirjaniku Georges Simenoni (1903–1989) nimi on tuttav ilmselt kõigile kirjandussõpradele, piipu popsiv komissar Maigret tuleb tõenäoliselt samuti pingutuseta meelde, ent kui paljud (krimi)kirjandusega kursis olijad neid meisterlikult kirjutatud krimiromaane tegelikult lugenud on? Või siis veidi ajaraami kitsendades – hiljuti lugenud on?

Viimase aasta jooksul on kirjastus Pegasus välja andnud viis varem eesti keeles ilmumata Simenoni krimiromaani: «Härra Gallet’ surm» (1931), «Maigret ja tema surnu» (1948), «Proua Maigret’ sõbratar» (1950), «Maigret seab lõksu» (1955) ning «Maigret’ süümepiinad» (1958). Hoolimata sellest, et kusagil varases teismeeas olin mõningaid Simenoni kirjutatud krimkasid lugenud, puudus mul nendest igasugune mälupilt ja nii ma äsjailmunutele kronoloogiliselt läheneda püüdsingi, seeläbi ühtlasi uuendades tutvust komissar Maigret’ga.

Suure elevusega avasin romaani «Härra Gallet’ surm» ning sattusin peagi lugemisummikusse, miski ei tundunud õige, ning siis taipasin, et kõiges on süüdi helesinine ekraan. Komissar Maigret’na oli minu peas koha sisse võtnud suurepärane inglise näitleja ja koomik Rowan Atkinson.

Läks ikka raamatujagu aega, et ümber harjuda – raamatu-Maigret ei ole kõhetu ja käbe nagu rebane, vaid suur ja pehme nagu karumõmm, kelle keskendumist kuriteo lahendamisel toetavad võileivad ja õlu, vahel ka kohv ning sarvesaiad, mida tellitakse politseijaoskonna lähedal asuvast Dauphine’i õllesaalist. Toidukulleri teenus toimis juba sajandijagu aega tagasi, kõigi Bolti- ja Wolti-sõprade kurvastuseks polegi see praegusaja leiutis.

Kui tulla hetkeks tagasi Atkinsoni juurde, siis neljast telefilmist temaga peaosas on kaks tehtud eeltoodud viisikusse kuuluvate raamatute põhjal: «Maigret ja tema surnu» ja «Maigret seab lõksu». Nende lugude süžeed tulidki lugedes tuttavad ette ning vaikselt kasvava põnevuse asemel tekkis hoopis sportlik huvi, kas ma mäletasin lõppu (ja kurjamit) õigesti.

Kõnealustest romaanidest vanim, «Härra Gallet’ surm», reedab Maigret’ vanuse – 1931. aastal kirjutatud loos on ta neljakümne viie aastane, olles selleks ajaks olnud poole oma elust tööl politsei kõige eripalgelisemates osakondades: komblus-, liiklus- ja seltskonnapolitseis, raudteejaamade ja mängupõrgute korravalves ning lugude toimumise ajal juba kriminaalpolitseis. Romaanides komissar vananeb, nooremas keskeas mehe soov hoida kätt juhtumi pulsil kuni selle lahenduseni asendub tasahilju kuriteo psühholoogiliste aspektide analüüsiga.

Märksõnad
Tagasi üles