Elu ja ajalugu on kui ilma puändita anekdoodid?

Tauno Vahter FOTO: Peeter Langovits Foto: Peeter Langovits

Tauno Vahter on autor, kelle kohta sai kaks aastat tagasi siinsamas veergudel tema Alveri debüüdipreemiale nomineeritud jutukogu arvustuses kergelt parastaval toonil kirjutatud, et kauaaegse kirjastaja ning kriitikuna peaks ta väga hästi teadma, et kirjanik pole mitte aunimetus või kutsumus, vaid diagnoos; ning et tema enesega on nüüd juhtunud mõtteliselt seesama, mis teatud tüüpi kinnistes raviasutustes aeg-ajalt ikka juhtub: arst kolib vaikselt (ent enamasti pöördumatult) üle patsientide poolele.

Vahteri tänavu sügistalvel ilmunud romaan «Hea venelane» kinnistab tema staatust meie suleseppade väärikas tsunftis, annab püsiva sissekirjutuse selle mõttelise raviasutuse patsientide tiivas. Kahe aastaga on Vahter näidanud autorina tootluses nii kvantiteeti kui ka kvaliteeti: temalt on ilmunud selle ajaga koguni kolm raamatut, millest järjekorras teine – mullu avaldatud romaan «Madis Jeffersoni 11 põgenemist» – pälvis Vilde kirjandusauhinna.

Kui meil oleks lisaks Lutsu huumoripreemiale ka Lutsu kirjanduspreemia, võiks «Hea venelane» olla kindlasti vähemalt selle nominent. Sest see on lihtne ja lõbus lugemine. Mahe ja muhe satiir. Vahteri isikupäraselt ja maitsekalt pajatuslik autorihääl on sellise tooniga, nagu räägiks anekdooti. See tekitab usaldust, äratab uudishimu ning loob õigustatud ootuse tabavaks-rabavaks puändiks.

«Hea venelane» on kirjutatud läbi 8. klassi lõpetava eesti-vene segaperekonnast Lasnamäe poisi pilgu ning kirjeldab tema suhteid eakaaslaste, vanemate, vanavanemate ning õpetajatega. Teksti läbib möödavaatamatul moel noorsookirjanduslik vaib – Vahter näib üsna teadlikult ja metoodiliselt hoiduvat täiskasvanulikumatest mõtte- ja tundeavaldustest.

Sündmused toimuvad 1993. aastal ning võtavad kiiresti ja üsna ootuspäraselt ostapbenderliku pöörde: emaga juuksuri juurde kaasa läinud noormees, kelle suhtelise erilisuse kinnituseks on tema enese sõnul vaid kergelt lokkis juuksed, satub väga lõbusal, ent ülimalt ebausutaval moel sensitiivide ja ravitsejate hulka, hakates kõrvalisel suunamisel suure ja kohese eduga ise selles valdkonnas tegutsema.

Kelmikomöödia žanr sobib Vahterile, sest tal on nii fantaasiat, vaimukat sõnakasutust kui ka oskust luua mõne lausega karikatuurseid karaktereid. Samas paistavad romaani kergelt satiirilise fassaadi tagant pidevalt nostalgia kõrvad. 1993. aasta oli äsja taas loodud Eesti Vabariigis hull aeg peaaegu igas mõeldavas mõttes (võtkem või Ida-Virumaa referendum, mis on teoses üsnagi prominentselt kohal), kuid see oli Vahteri noorusaeg, mille vaimu ja vaibi kannavad teoses paljud olmelised markerid (satelliittelevisioon, videolaenutused, putkamajandus, Rock Summer, esimesed house-peod jne).

Laenates kujundi Emil Tode (alias Tõnu Õnnepalu) romaani «Piiririik» pealkirjast, võib öelda, et Vahteri teos kujutab üsna värvikalt ja täpselt tollast piiriaega ning selle puberteetikust minajutustaja Artur Lukin on iselaadne piiritegelane nii etnilises, bioloogilises kui ka kultuurilises plaanis.