/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
/nginx/o/2022/12/16/15028671t1h12dd.jpg)
- Pikkust üle kolme tunni, aga püsib ilusti koos.
- Ameerika keskklassi pereprobleemid on Ameerika keskklassi pereprobleemid ka kosmoses.
- Cameron tunneb peensusteni inimese närvisüssteemi manipuleerimise nõkse.
Jah, James Cameroni film «Avatar: Vee olemus» on kinoskäiku väärt, kuulus režissöör teeb siin täpselt seda, mida publik temalt ootas, ja isegi enam. 400 miljoni dollari eest võiks ju ikka päris uhke filmi saada, ja saabki.
13 aasta tagune film on hoolimata oma kestusest (2 tundi ja 41 minutit) väga lihtne ja selge moraaliga sõjalugu. Agressor ründab rahuarmastavat rahvast ressursside pärast ja hävitab eluks üliolulist keskkonda. Sama lugu jätkub ka uues filmis, ainult et Pandoral on möödunud oma paarkümmend aastat.
Merejalaväelane Jake Sully (Sam Worthington), kes esimeses filmis sinise avatarina Na’vide rahva sekka metsa elama jäi, on loonud pere ja saanud toredad sinised lapsed. Maalased, kes oma koduplaneedi tuksi pöörasid, tulevad uue invasiooniga jälle Pandora rahu rikkuma. Na’vide olukord tuletab meelde vastasseisu Nursipalus. Tagasi on ka kolonel Quaritch (Stephen Lang), temagi avatarinahas. Kui esimene film seisnes suuresti nende kahe über macho omavahelises madistamises, siis nüüd on asjasse segatud ka järeltulijad.
Sininahaliste perekonnamured
Omamoodi koomiline on vaadata, kuidas kauge planeedi põlisasukate perekonnas on täpselt needsamad probleemid, mured, rõõmud, mis tavalist Ameerika keskklassi äärelinnaperekonda iseloomustavad. Kuni tegelaste intonatsioonini välja. See on kaunis kummaline, aga eks ole ju selle filmi sihtgrupp just niisugune keskklass või need, kes sinna kuuluda tahaksid.
«Avatar: Vee olemus» on kindlasti tehnilise illusiooniloome meistriteos. Vaatasin õhtul enne pressilinastust ka eelmise üle, et saaks filmid värskete muljetega joonele panna. Juba toona tegi Cameron filmi, mida kodus telerist või projektorist vaadates 2/3 saamata jääb. Uuega on sama lugu, see on vaieldamatult suure ekraani ja kvaliteetse heli meedium.
/nginx/o/2022/12/16/15028672t1h68bd.jpg)
Arvutianimatsioon on möödunud aastate jooksul kõvasti arenenud. Mitte et joonistatud tegelased varem kuidagi nurgelised oleks olnud, kogu Pandora maailm oli siiski täiuseni lihtvitud. Aga uues filmis liiguvad tegelased suurema anatoomilise täpsusega ja loomulikumalt. Nii palju on 3D-mudelite loomine ja näitlejate liigutuste digiteerimine vahepeal arenenud ning seda tänu eeskätt videomängutööstusele.
Na’videl on suured liikuvad kõrvad ja pikk saba (võiks pakkuda, et isegi kaks saba). Rõõm on näha, et nüüd on taibatud, et sellised kehaosad on ju sotsiaalses suhtluses üliolulised ja nendega saab saata märke olendi meelelaadi kohta. Ja tõesti, kui meil, inimestel oleks saba, küllap me siis üksteist ka sabast kisuksime, nagu na’vi kutsikad mänguhoos. Kõrvu liigutaksime kah, kui suudaksime.
/nginx/o/2022/12/16/15028676t1hbf92.jpg)
Kuna peale eelmainitud peresuhete, sõjateema (mida võib muidugi, aga ei pea võrdlema käimasoleva Ukraina sõjaga) ja ökoloogia filmis suuri teemasid eriti ei ole, jääb küsimus, millega Cameron siis rahvast kolm tundi ja 12 minutit saalis hoiab. Vat selle peale on ta meister.
Ajumanipulatsiooni meistriteos
Cameron valdab täiuslikult inimfüsioloogia ja ajutegevuse manipuleerimise kunsti. Ühe käega viib ta dialoogide ja sündmustega lugu edasi, aga siis viskab teisega ekraanile mingi nii võimsa stseeni, et aju teeb VAUUUU ja jääb tükiks ajaks seda imetlema. Niisugust võtet kasutab Cameron oma varasemates suurfilmides, nagu «Terminaator II» ja «Titanic», ning «Vee olemuses» lihvitakse seda peent kunsti veelgi.
/nginx/o/2022/12/16/15028679t1hef72.jpg)
Ta lihtsalt teab, milline kujutise ja heli kombinatsioon vallandab meie ajus mingeid hormoone tootvad näärmed, ja nii oleme oma emotsioonides täiesti režissööri meelevallas. Tasub jälgida, kuidas meiega pimedas saalis manipuleeritakse, sest varsti tahab aju uut VAUd ja seda talle ka antakse, kõvemini kui enne. Cameron oskab väga hästi doseerida, jätab kõige võimsamad VAUd lõpupoole ega kurna vaatajat poole filmi ajal lõpuni ära.
2009. aastal, kui kõik filmikompaniid katsetasid 3D-filmidega, tegi Cameron esimese «Avatari» ja kehtestas sellega 3D-filmide kullastandardi. Tõsi, hiljem on ruumilise illusiooni loomine kinolinal alla käinud ja 3D-filme tehakse järjest vähem. «Avatar: Vee olemus» peaks olema nüüd see 3D, mis 3D ka on, selle jaoks võeti kasutusele täiesti uus standard Active 3D+.
/nginx/o/2022/12/16/15028678t1h6723.jpg)
Paraku on sellega varustatud meil ainult Tallinna T1 kaubanduskeskuses asuva Cinamoni kino 6. saal, aga mina vaatasin pressilinastust suures IMAXi saalis tavalise 3Dga. Ilmselt tuleb teine kolm tundi veel «Avatarile» ohverdada, et saaks aru, mida see Cameron nüüd tegelikult ka tegi.
«Avatar: Vee olemus»
Režissöör James Cameron, osades Sam Worthington, Stephen Lang, Sigourney Weaver, Kate Winslet, Zoe Saldana jt
Linastub alates 16. detsembrist, kestus 3 tundi ja 12 minutit