AK ⟩ Hirm elevuse seina taga

Alexandra Benedict, «Jõulumõrvamäng». Foto: Raamat

Briti krimikirjaniku Alexandra Benedicti hoogne ja põnevust täis krimipusle «Jõulu­mõrvamäng» on lugejat endasse haarav mõttemäng, kus on kokku saanud krimižanri ­parimad osised: maamaja müsteerium, keerulised sõnamängud, nuputamist nõudvad anagrammid ning loomu­likult lugupidavad peanoogutused jõulukrimkade klassikale. Lugejal on mõistatuse lahendamisel abiks loo keskmes oleva ­perekonna sugu­puu ning mõisa esimese korruse ruumide plaan.

Teades, et krimiloo ­kirjutamine ei ole just kergete väljakutsete killast, olin lummatud romaani struktuurist, mitmekihilisusest ja mine­viku, oleviku ning mõnes mõttes ka tuleviku kokkupõimumisest ­detailirohkeks tervikuks. Korduvalt liikusin lehekülgede vahel edasi ja tagasi, et vahepeal kaduma läinud vihjed enda jaoks üles ­leida, valevihjed välja sõeluda ning järgmine pusletükk omale kohale asetada.

Keskne osa «Jõulumõrvamängus» on klassikaline krimilugu: vanasse perekonnamõisa koguneb kindel arv inimesi, äkitselt kaob neil võimalus ­sidepidamiseks ­välismaailmaga, algab lumetorm ning keegi kohalolijatest mõrvatakse. Kõik saavad aru, et kurjam ei saa olla keegi väljastpoolt, tekivad tandemid ning selles sega­duses püütakse lahendada nii ­mõrvajuhtumit kui ka ise ellu jääda.

Teine tasand selles loos on Endgame’i mõis ning Armitage’i perekonnaliikmete keerulised ja traagilised elusaatused. ­Hiljuti siitilmast lahkunud tädi ­viimase soovina kogunevad mõisa loo pea­tegelane Lily ja tema viis nõbu koos kaaslastega mängima jõulumängu, kus võitja saab kõnealuse mõisahoone lõppmängus endale.

Tädi testamenditäitjatena on mängujuhid majapidajanna ning advokaat, esimene neist olnud ­nõbude lapsehoidja ning teine lapsepõlve mängukaaslane, ­nende ülesanne on tagada osalejate aus käitumine ja reeglitest kinnipida­mine. Mängu käigus hakkavad ilmnema osalejate iseloomujooned, minevikutaagad ja olevikusaladused ning ega ka järgmised mõrvad seejuures tulemata jää.