Kas nahk raisus? Näitus uurib tätoveerimiskultuuri

Maadleja Aleksander Schneider, u. 1910.  Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Tänapäeval võib tätoveeritud inimesi näha iga päev kõikvõimalikes paikades – teleekraanil, reklaamides, tänaval, filmides, muuseumis jne – ning aina rohkem aktsepteeritakse tätoveerimist kunstina.

Kuidas aga on suhtutud tätoveeringutesse Eestis läbi ajaloo, näiteks enne Esimest maailmasõda või esimese Eesti Vabariigi ajal? Kuidas muutus suhtumine tätoveeringutesse Nõukogude okupatsiooni ajal ja kas ka varasematel aegadel on nähtud tätoveerimist kunstina või ainult kui rikutud nahka?

Esimesed teadaolevad Eestiga seotud kokkupuuted tätoveeringutega pärinevad baltisakslase Adam Johann von Krusensterni juhitud Vene esimeselt ümbermaailmareisilt aastatel 1803–1806. Täpsemalt 1804. aastast, kui Krusenstern oma meeskonnaga Nuku Hiva saarele jõudis. Siis võeti üks tätoveerija laevale ning peaaegu kõik meeskonnaliikmed lasid end tätoveerida. Tätoveerija oli töötanud hommikust õhtuni ning oma osa sai ka Krusenstern, kes lasi käele tätoveerida oma naise Julia nime. Toonaseid tätoveeringuid võib vaadata eksootilise suveniirina, mis meenutas nende kandjatele laevaretke ja seal kogetut igavesti. See seletab ka, miks paljud meremehed lasid tätoveerida Nuku Hiva saare külastamise aastaarvu.