Animistlik-kosmilise helilooja lend tähtede taha
17. detsember 2022, 16:56
20. sajandi muusikas on kosmiline impulss tähtis ja ega ta 21. sajandilgi vähenenud pole. Mõtleme kasvõi Sun Ra või Karlheinz Stockhauseni peale. Eestis oli kosmilise muusika asja ajajaks nr. 1 Urmas Sisask. Tema muusika on astromuusika.
Sisask ise ütles, et teda ei peakski heliloojaks pidama, vaid ta on hoopis kosmosest saadud helide vahendaja. Kui Sun Ra-d või Stockhausenit huvitasid ka mürad, oli Sisaski arusaam teistsugune. Ta leidis, et «kosmosega kaasneb reeglina ilus muusika, mis on mõeldud inimeste kõrvade paitamiseks, mitte kõrvade määrimiseks.» Tema jaoks oli kosmos korrastatud süsteem ja sealt tulev muusika korrastatud muusika. 1996. avas ta oma kodukandis Jänedal ka planetaariumi, et taevasse vaadata ja sealt muusikat alla laadida.
Alati muidugi ainult Eesti taevast ei aidanud. Kui ta oma «Lõunataevast» (1995, teine osa tema tsüklist «Tähistaevas») kirjutas, siis selleks pidi sõitma Austraaliasse – pelgalt taevakaardist polnud küll, tuli taevast ennast kogeda.
Huvi muusika ja tähistaeva vastu tekkiski tal umbes samal ajal ehk peaaegu et kohe alguses. Esimesed tähistaeva-teemalised teosed klaverile sündisid juba helilooja lapsepõlves taevast uurides ja klaveril improviseerides. Ta oli kõigest 14, kui kirjutas oma mängituima teose «Kassiopeia». Klaver jäi samuti Sisaski muusikas truuks kaaslaseks ja mõneti prantsuse impressioniste meenutav pehme hõllandus kuulus tema käekirja juurde.
Põhimäärajaks tema loomingus oli küll taevakaart, kuid see ulatus vaimulikust muusikast rahvapäraste laulude ja isegi räpini ning sisaldas kooriteoseid, klaverimuusikat, kammermuusikat ja orkestriteoseid. Teda mõjutas huvi šamanistlike kultuuride ja eesti runolaulu vastu, aga ka Euroopa vaimuliku muusika traditsioon alates gregooriuse laulust ja rangest kontrapunktist ning lõpetades luterliku koraaliharmooniaga. Ta on huumoriga pooleks öelnud, kuidas teda on peetud ka Bachi plagieerijaks või vanamuusika lörtsijaks.
Rahvusvaheliselt tuntakse Sisaskit eelkõige tema koorimuusika kaudu. Üks tema populaarsemaid teoseid on 24 vaimulikust laulust koosnev tsükkel «Gloria Patri» (1988). Loodushuviline impulss sai ilmekalt avalduda näiteks ka Rein Marani loodusfilmidele muusikat kirjutades.
Oma eeskujudena on Sisask nimetanud Bachi ja Veneetsia koolkonda, aga näiteks ka progeroki hiidusid Pink Floydi või Genesist. Hilisemal ajal küll eelkõige planeete. Enda sõnul sai ta näiteks ühelt Plejaadide täheparve taguselt eksoplaneedilt sellist muusikat, mida Bachki polevat nii lihtsas vormis suutnud kirja panna.