Urmas Sisaski looming: taevas ja maa on täis tema au

Astromuusika üleskirjutaja: Urmas Sisask ja tema inspiratsiooniallikas, tähistaevas. Foto: Toomas Huik

Universumi ajaarvamine on inimese jaoks hoomamatu. Tuhat või miljon aastat ei tähenda ühe tähe või galaktika elus tavaliselt midagi. Miljardit võib-olla tasub juba tähele panna.

Inimese eluring on põimitud tiirudesse, mille üks väike planeet sooritab ümber oma kollaka ematähe. Universumi vaates on inimese eluiga vaid hetk. Iga hetk on kordumatu. Üks hetk on taas lõppenud. Kuuskümmend kaks ja veerand tiiru kestis Urmas Sisaski maine teekond ümber Päikese.

Heliseb väljadel, metsas ja mägedel… Heliseb Kassiopeias. Heliseb Andromedas. Helisevad Plejaadid. Heliseb Must Auk Cygnus X-1. Heliseb Põhjataevas. Heliseb Lõunataevas. Heliseb Sodiaak. Heliseb eksoplaneetidel. Kogu universum heliseb. Urmas oli ainus, kes oskas neid helinaid kuulda ja inimesele arusaadavalt kirja panna. Ta armastas öelda, et ta pole helilooja, vaid helide üleskirjutaja. Helid on universumis olemas, tarvis on vaid osata neid kuulata – ja vahel ka natuke arvutada, et teisendada neid harjumuspärasteks helisagedusteks.

Arvude ja arvutamisega olid Urmasel head suhted. Astronoomia on ju suuresti arvutamise teadus. Matemaatilised seaduspärasused on ka nootides, helides, millest sünnib looming. Aga teist sellist sümbioosi, mis oli koos Urmases, pole teada ei Eestis, ei maailmas, ei Linnutee galaktikas, võib-olla isegi terves universumis. Urmas on rääkinud, kuidas ta lapsepõlves kõikus muusika ja täheteaduse vahel – kumba valida? Kord seadnud isa ta karmi valiku ette, viies metsas kohta, kus teerada hargnes kaheks – sa pead ühe valima. Kuid Urmas läks kahe raja vahelt, otse läbi metsa…

Sellise omamoodi mõnusalt metsikuna jäävad Urmast mäletama paljud Eesti astronoomid ja astronoomiahuvilised. Augusti tähised ööd, perseiididena langevad tähed, astronoomiahuviliste üle-Eestiline kokkutulek, kontsert ja Urmas Sisask – need elemendid olid lahutamatud kakskümmend kuus aastat. Teised jäävad, Urmas aga on nüüd meist valgusaastate kaugusel. Ja ometi siinsamas, oma muusikas, oma kuuldavaks tehtud kosmilistes helides.

Meile jäävad «Tähed taevas», «Tähistaeva killukesed», «Hiilgav täht», «Aurora borealis», «Kosmilised rännakud», «Lux Aeterna». Jäävad «Universumi hääled» – kui vaid õnnestub ühte väikesesse kosmilise ruumi osasse kokku tuua neli klaverit ja kuusteist osavat kätt. Urmas on loonud helitöid, mis nõuavad oma esitajailt virtuooslikke oskusi, aga paljude tema teoste ettekandmisega saavad hakkama ka muusikamaailma amatöörid – nii et see pakub rõõmu nii esitajatele kui kuulajatele. Nii nagu Urmas ise amatöörina teadusmaailmas oli vääriline partner astronoomidele.

Kõrvus kummitab ikka Kassiopeia alguskäik: a-g-fis-e-d d-fis-g-a-fis-e-d-e-fis-e-d-h. Õue tõstetud klaver. Augustiöine kirgas tähistaevas. 14-aastane poiss improviseerimas tähtede all. Sünnib Muusika. Ja sünnib ainulaadne nähtus Eesti kultuuris – astromuusik Urmas Sisask. Sünnib, et mitte kaduda 17. detsembril 2022, vaid muunduda, ühineda teda sünnitanud universumiga ja sinna jääda. Salapärase eksoplaneedina, särava tähena, hiiglasliku galaktikana. Universum tänab oma lahtimõtestajat.