Elektriliselt säriseb «Libahundi» nahk

Marika Vaarik (Ema) ja Jörgen Liik (Margus) tegid «Libahundis» võimsad rollid. Foto: Kristiina Praks/von Krahl

Ma olen korra Von Krahli «Libahundist» juba kirjutanud. 24 aastat tagasi (1998). Nüüd oleks õige siirduda algmaterjalide juurde – loeks need läbi ja võib-olla leiaks isegi mõne salvestuse. Aga on ka teine võimalus – alustada meeldetuletamisest.

Tuleb tunnistada – meeles on vähem, kui oleks arvanud. «Eesti mängud. Pulm» on palju paremini meeles, sellest võiks kohe uue arvustuse kirjutada. Aga tookordse «Libahundi» seisundid ja visuaalid on kuidagi hämardunud. Jah, aknad olid kujunduses siis ja nüüd olid ka aknad. Miski vaatas aknast sisse nüüd ja ka siis olid akende taga kergelt kummituslikud tegelased ja vahtisid sealt sisse. Aga kes garanteerib, et ma tegelikult õigesti mäletan? Võibolla nad vahtisid hoopis mõnes teises Peeter Jalaka töös?

Tookord kirjutatus oli nägude teema olulisel kohal küll, aga mitte seoses vahtimisega. Ma kirjutasin, et ajakirja The Face» popkultuuri-esteetika on nüüd «Libahundiga» Eesti teatriruumis kohal. Päris kindlasti polnud see mõeldud nii otsesõnu, et nüüd tuleb ainult Feissi lapata, ja kohe näetegi Jalaka «Libahundi» esteetikat. Aga umbes nii seda pärast teatrist kirjutajate hulgas tõlgendati.