Poetess, kelles on nii pühaku kui popstaari kvaliteeti

Meie moodsa kaasaja suhtes on Kristiina Ehin justkui hunt, kes vaatab ikka metsa poole: mütoloogia ja nostalgia kastmes marineeritud minevikku ning maagilisest elutunnetusest rikastatud kujutluspiltidesse. Foto: Kristjan Teedema

Äsja ilmunud «Janu on kõikidel kaks» on Kristiina Ehini luulekogudest järjekorras kümnes. Mis on ilus ja ümmargune arv, aga mõjub antud kontekstis vist rohkem süüdistuse kui tunnustusena. Kümme kogu – seda on noore inimese kohta ikka kuidagi palju?! Kas nii säästetakse siis meie kahte peamist hävinemisohus rahvuslikku rikkust: loodust ja lugejaid...

Kuid veel enne kohtumist oma sihtgrupiga näib Ehini kümnes luuleraamat olevat teinud mõneti kurioossel moel kohalikku kirjandusajalugu. Vähemalt minule teadaolevalt on see esimene kord, mil eesti autor ei seo oma uut kogu eelmis(t)ega kunstiliseks tervikuks mitte üksnes kaanekujunduse, formaadi ja maketi kaudu (mida tehakse viimasel ajal üha sagedamini: Hirv, Krull, Kruusa jt), vaid ka riimuvates pealkirjades, kus sisalduvad ühtlasi gradatsiooniliselt üksteisele järgnevad arvud.

Kuna Ehini eelmine kogu kandis mäletatavasti pealkirja «Janu on kõikidel üks», märgib uus raamat teose seriaalistumise ja brändistumise – kui eelkõige filmimaailmast ja proosakirjandusest tuntud tendentsi – jõudmist luulesse. Saame näha, kui massiliseks see tulevikus muutub. Ning milliste arvudega päädib Ehini enese loomebiograafias. Kas tuleb päev, kui ilmub «Valu on kõikidel kaksteist» jne?

Kitši piire kompav (kaane)kujundus

Kristiina Ehini uus raamat on sarnaselt eelkäijaga kõvade kaantega, toekas ning peaaegu albumi formaadis (ehk seega keskeltläbi poole suurem kui luulekogu tavapäraselt). Mõlemad raamatud, nii «Üks» kui ka «Kaks», on kirjud nagu pühademunad, viimane iseäranis. Selle esikaanel troonib autori portreepilt, millel ta, valge lind peos, küütleb kullatolmus ja ebamaises valguses nagu mingi pühak mõne moodsa butiikreligiooni ikoonil.

Vaatasin pikalt ja lummatult ega saanudki aru, kas tegu on stiliseeritud foto või fotorealismi stiilis õlimaaliga. Ilmselt on see ikka foto, mida tuunitud kergelt 3D-filtriga. Poetessi kõikjale ulatuv pilk on pildil selge ja helge, temast õhkub Dostojevski romaanide saatuslikele naiskangelastele omast moraalset puhtust ja hingeõilsust. Oma kogu kaanelt vaatab Ehin otsa ühtaegu igaühele ja eikellegi. Justkui näeb, mõistab ja andestab kõik. Ning kuulutab oma sõnatul ja leebel moel igale vaevatule – jah, meid on palju... – pehmet metafüüsilist maandumist.

Miks ma sellest nii pikalt räägin? Sest kõnealune kujundus on oma möödavaatamatu pompoossuse ja pretensioonikusega eesti luule ajaloolises kontekstis midagi täiesti seninägematut. Justkui hallide, kipakate ja otsapidi ennast häbenevate rahvaautode vahele pargitud laia kerega sädelev Lamborghini. Ja siis veel need köite seljale ja kaanele trükitud kuldsed kirjad! Ehk teisisõnu: kuld kullal. Nomaeitea...

Ehini raamatu välisilme kompab hellalt (ja mulle tundub, et üsna eneseteadlikult) nii kitši kui ka kämpi mõttelisi piire ning meelitab köidet pihku haarama. Muuhulgas veendumaks, kas või kuivõrd on teos – nagu maalikunstis öeldakse – oma raami vääriline.

Olgu enne tekstide juurde asumist veel märgitud, et visuaalne tulevärk ei piirdu kaantega: raamatus on mitu retušeeritud panoraamset fotokollaaži, milles põimuvad autobiograafiline, perekonnalooline, geopoeetiline ja mütoloogiline tasand. Iseäranis kontseptuaalne (ja otsapidi koguni sümboolsel moel autoerootiline?) on Ehini kvaasiromantilises poosis misanstseen iseendaga (lk 133).

Patoloogiline tekstipidamatus ja biliteratuurne häire

Kogu avaluuletuses taaskäitleb Kristiina Ehin loovalt Juhan Liivi krestomaatilisi värsse ning jõuab sealt edasi lunastuslootuseni: «me ajalagi on nii pigimust / et ootan nagu ootaks valget laeva / kuskilt kangastuvat lunastust» (lk 8). See on «suu laulab, süda muretseb»-tüüpi ajaluule, mis kannab eneses hiljutise koroonakarantiini paineid. Koguni sedavõrd, et värsiridadele on leidnud tee nii maskid, süstid kui ka testid.