Maradona maksis sõja eest kätte. Kas Messi lükkas kodusõja edasi?

Rahvuskangelased ühel tasapinnal: Diego Maradona ja Lionel Messi kohtuvad pidustuste käigus Argentina lipul.  Foto: Roberto Tuero

«Kuningas on surnud, elagu kuningas.» Selle tänaseks pea rahvafolkloori kinnistunud tsitaadi võtsid 15. sajandil käibele prantslased pärast Charles VII surma ja huvitaval kombel on selle kirjatüki ajendiks samuti prantslased, ent nad ei mängi selles esimest viiulit.

Tegelikult isegi mitte teist või kolmandat, vaid hoopis ümmargust nahkkera, ja sellegi loovutasid nad argentiinlastele – rahvale, kes tekkis tolle ütluse tekkimisest neli sajandit hiljem.

Argentina jalgpallikoondis alistas läinud pühapäeval maailmameistrivõistluste finaalis Prantsusmaa. Läbi aegade populaarseimas sportmängus. Läbi aegade vaadatuimas spordiülekandes. Läbi aegade skandaalseimal MMil (loe: staadionite ehitusel ja muu taustajõuna andis oma elu eri andmetel isegi kuni 15 000 inimest, ent tuhandeid hukkus kindlasti).

Hoolimata tülgastavast taustast kujunes turniir aga mängu poolest üheks läbi aegade parimaks ja selle finaal on juba üsna üksmeelselt tituleeritud läbi aegade parimaks MMi mänguks, kuna selle stsenaarium oli kirjutatud justkui Hollywoodi parimate stsenaristide poolt – liialdamata võib öelda, et seal oli kõike, kaasa arvatud läbi aegade kaalukaim väravavahi tõrje lisaaja sisuliselt viimastel sekunditel argentiinlase Emiliano Martíneze poolt. Sõnaühendit «läbi aegade» on senises tekstis kasutatud ajakirjandusreeglitele vastuvoolu ujudes juba kriminaalselt palju, ent kahjuks sunnib kontekst seda veel tegema. Seega siirad vabandused ette.