AASTA PARIMAD EESTIKEELSED RAAMATUD ⟩ Janar Ala valik
23. detsember 2022, 15:12
Postimehe kultuuritoimetuse kirjandustoimkonna palvel nimetasid kultuurikriitikud oma lemmikud raamatud, mis lõppeval aastal eesti keeles ilmusid. Selline oli Postimehe kultuuritoimetaja Janar Ala valik.
- Marcel Proust, «Õitsvate neidude varjus» (Tõlkinud Anti Saar)
Raamat, mis ilmus augustis ehk siis, kui mul algas puhkus. Perfektne puhkuseraamat. Seda töö kõrvalt ei kõlbagi lugeda. Raamat, mis esitab absoluutse nõude ja ei kannata kedagi teist enda kõrval.
- Fernando Pessoa, «Rahutuse raamat» (Tõlkinud Leenu Nigu)
Huvitav, et see raamat nii müügiedukaks osutus, oli nädalaid müügitopis. Müügitopis on hea sõna, sellest võiks kirjutada pikemalt. Sarjast erinevaid topise liike. Pessoa lugemine muudab ka tolmuimejaga tolmu võtmise poeetiliseks, kuigi tema ajal polnud veel tolmuimejat leiutatud.
- Thomas Bernhard, «Metsaraiumine» (Tõlkinud Heli Mägar)
Austria sõimamismaestro ja tema neljas tulemine eesti keeles. Selle raamatu eest sai autor kunagi ka kohtu-case’i kaela, kuna need, keda sõimati, ei tundnud end selles sõimatava rollis just mugavalt.
- Anti Saar, «Sõnaraamat»
Anti Saar tõlkis ka Prousti. «Sõnaraamat» on mingis mõttes hästi mitte proustilik raamat. Need on miniatuurid, millest igaüks pidi sündima 15 minutiga, ja üldse mitte jõgiromaan, mida kirjutati aastakümneid. Ja samas on see ka hästi proustilik raamat, sest vabade assotsiatsioonide tähetolm kannab ka seda.
- Samuel Beckett, «Molloy» (Tõlkinud Triinu Tamm)
Seda raamatut ma polegi tegelikult läbi lugenud. Ja nagu ütles meie tabeli üks kangelasi Thomas Bernhard, raamatute läbilugemine ongi üsna mõttetu. Ja nagu ütleb meie tabeli järgmine kangelane Erkki Luuk, kõige rohkem mõjutavad meid raamatud, mida me pole lugenud.
- Erkki Luuk, «(Üli)reaalsuse päritolu»
Paljusid neist tekstidest võib pidada ka arvamusartikliteks. Aga kui arvamusartiklid on enamasti sellised, et võtavad end väga tõsiselt ja sellepärast ei taha neid ka eriti lugeda, siis Erkki Luugi tekstid on hoopis midagi muud, nad jätavad otsi lahti ja nende suhe reaalsusega on meeldivalt logisev ja üleolev.
- Dante Alighieri, «Jumalik komöödia: Paradiis» (Tõlkinud Harald Rajamets, Ülar Ploom ja Ilmar Vene)
Jõulud on tulemas. Selles raamatus on tohutult valgust. Kõik need kujundid ja ideed. Nii palju, et lugedes tuleb päikeseprillid ette panna. Aga sellestki ei piisa, sest üht-teist jääb ju meelde ja kummitama ja siis paistab juba mälust üks päike, ikka see va kummituspäike.
- Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski, «Kirjad»
Mulle oleks see raamat meeldinud nii või teisiti, sest meeldivad nii Kaplinski kui Õnnepalu ja selline epistolaarne värk veel eriti. Meeldivuse lisanüansi annab ka see, et Õnnepalu kirjutab seal üksjagu mu kodukohast ja mainib hea sõnaga ka ühte mu lemmikutest teelõikudest ehk maanteest, mis viib Palamuselt Jõgevale. See on tõesti esteetiliselt vägev rada, soovitan läbida, võtta ette isegi palverännak.
- Merlin Sheldrake, «Läbipõimunud elu» (Tõlkinud Krista Kallis)
Käisin ükspäev raamatupoes. Seal istus keegi naine riiuli ees, oli kaks raamatut sülle võtnud ja parasjagu tegemas telefonikõnet. Üks oli Ernest Gellneri kuulus raamat rahvustest ja teine see seeneraamat. Ta ütles telefoni: «Mul on siin kaks raamatut, üks on poliitikast – noh, poliitikast võiks ikka midagi teada – ja teine raamat räägib põhimõtteliselt sellest, et maailm on seen. Seda tahaks ma küll lugeda.»
- Sei Shōnagon, «Padjamärkmed» (Tõlkinud Alari Allik)
Jaapani kultustekst, väga läbinägelik elu ja inimeste suhtes. Üks näide: «Ebameeldivad asjad. Külaline, kes astub ootamatult sisse ja hakkab pikalt maast ja ilmast heietama, kui sul oleks tegelikult kiirete asjatoimetuste pärast vaja lahkuda. Kui see on keegi, kelle juuresolekul tohib end vabamalt tunda, siis võib ta sõnadega «Räägime hiljem» rahulikult minema saata, aga kui tegu on väljapaistva inimesega, kellega tuleb aupaklikult käituda, siis on olukord äärmiselt ebameeldiv ja tülikas.»