AASTA PARIMAD EESTIKEELSED RAAMATUD ⟩ Krista Kumbergi valik

Krista Kumberg. Foto: Arvo Tarmula

Postimehe kultuuritoimetuse kirjandustoimkonna palvel nimetasid kultuurikriitikud oma lemmikud raamatud, mis lõppeval aastal eesti keeles ilmusid. Selline oli lastekirjanduse uurija Krista Kumbergi valik.

• Ilmar Tomusk «Julius, mida sina suvel tegid?» (Illustreerinud Hillar Mets)

Ka maal on elu, ja veel milline! Julius jutustab linnas lasteaiakaaslastele, mis temaga suvel vanaema-vanaisa juures juhtus. Heatujuline, eluterve ja krapsakas olupiltide rida näitab linnastunud lapsele hoopis teistsugust elamise ja olemise viisi ja muudab selle vägagi ihaldusväärseks.

• Maarja Kangro, «Ulguv rula» (Illustreerinud Kirke Kangro)

Üleannetu, mänguline ja sellisena otsekui värskendav tuulepuhang tänavuste värsikogumike hulgas sakutab tavaarusaamu, millest võib lasteluules kirjutada ja millest mitte. Pedagoogilise mõtte poolest sinna «Kolumatsi» kanti. Kangro võib vabalt luuletada kolm salmi jutti nii, et ridades kõik viimased sõnad riimuvad.

• Jaanus Vaiksoo, «King nr 41. Mesilasemürk» (Illustreerinud Katrin Kaev)

Paul Viiese ja tema sõprade seiklused jätkuvad Ida-Virumaale soetatud talumajas. Peale mesilaste mürgitamise juhtumi uurimise annab raamat justkui möödaminnes ajalootunni. Küüditamisest jutustab autor kahe koolipoisi saatuse kaudu, kes vanade meestena tänu Pauli ja sõprade sekkumisele lõpuks kohtuvad ja lepivad. Raamat on Vaiksoole omaselt südamlik ja humoorikas. Ei, 41 ei tähista seekord kinganumbrit.

• Timo Parvela, «Varjud I. Kõlin» (Illustreerinud Pasi Pitkänen, tõlkinud Triin Aimla-Laid)

Tumejõul, väga ugri-mugri. Unustage ära punaste tutimütsidega kommikullerid. Laudalõhnaline päkapikk Elpiö on saabunud laste soove täitma. Tehakse selgeks, et midagi väga soovides on vaja ka vastu anda. Selline Tim Thaleri tüüpi lugu, kus loovutada tuleb oma vari, ja pole teada, mida see kaasa toob. Kusagil kogub jõudu Krampus ise. Läheb hea ja kurja võitluseks.

• Janne Teller, «Mitte midagi» (Tõlkinud Eva Velsker)

No kui kaugele veel minna annab, küsib lugeja endalt, kui seitsmenda klassi noorte püüdlused klassivennale tõestada, et midagi siin ilmas siiski on tähtis ja tähenduslik, juba päris tülgastavaid tuure üles võtavad. «Kärbeste jumala» vaimus teos läheb päris lõpuni. Mõtlemisainet grupikäitumise ja «lapsepõlve süütute ja muretute mängude» teemal jätkub kauemaks. Kaasakiskuv ja vastandlikke tundeid tekitav lugemine.

Janne Teller, «Mitte midagi» Foto: Raamatukaas.

• Kimberly Brubaker Bradley, «Õed hundid» (Tõlkinud Katrin Kern)

Aus, valus ja hingepuudutav lugu. Olulisem kui küsimus, kas lastele nii raskel teemal kirjutada, on viis, kuidas seda teha. Teemaks koduvägivald, laste seksuaalne ärakasutamine, hooletusse jätmine, abita jäämine. Raamat pole siiski masendav. Jutustaja vanus (kümneaastane) ning sellest tulenev lapsesilmne ja -suine vaade sündinule näitab reaalsust justkui läbi filtri. On kohati koguni naljakas. Märkaks keegi ometi õigel ajal, et midagi on viltu!

• Kirsten Boie, «Suvi Sommerbys» (Illustreerinud Verena Körting, tõlkinud Õie Ristioja)

Mis on tähtsam, raha või rahu? Emaga juhtunud õnnetuse tõttu saavad lapsed teada, et neil on vanaema, kelle juures maal tuleb neil nüüd suur osa suvest veeta. See on tõeline vana kooli vanaema – kaasab lapsed majapidamistöödesse ja annab neile palju vabadust ning iseseisvust, sealjuures vastutust. Ja levi ega wifit tema juures ka pole! Vanaema elulaadi on lastel raske mõista, aga nad õpivad seda hindama. On põnevust, ohtusid ning mitmeid järelemõtlemise kohti, mille peale täiskasvanud lugeja innukalt pead noogutab. Kogu aeg on natuke naljakas ka.

• Serhi Žadan, «Internaat» (Tõlkinud Veronika Einberg)

Kunagi, hoopis ühel teisel ajal sai loetud palju sõjaromaane. Need olid enamasti rindemehe positsioonilt nähtud lood. Siin on tsivilisti vaade. Autor võtab lugejal natist kinni ja tõstab ta mugavast lugemistoolist kaose keskele. Sõda Ukrainas, see 2014. aasta oma. Vist. Vahet pole. Riike ja rahvusi ei rõhutata, see teeb loo universaalseks. Oli siis ja on praegu «kõik väga valesti», nagu peategelane, õpetaja Paša korduvalt tõdeb. Autor annab veenvalt edasi segadust, mis inimesi valdab. Kuidas toimida, kui miski enam ei toimi? Apokalüptiline keskkond, pimedus, pori, pommid, miinid, hirm igamasti mundri- ja relvakandjate ees, teadmatus, «kuidas mina ise sellises olukorras»…

• Andrus Kivirähk ja Veiko Tammjärv, «Rehepapp. Novembri teine pool»

Kaunis ja koletu. Tammjärv kunstnikuna on alkeemiku kombel ekstraheerinud kirjandusteosest selle idee ja esteetika ning andnud truilt edasi ka sündmused. Rehepapi koomiksi esimene osa oli õnnestumine, ootuspäraselt ka teine. Õigupoolest ei tahakski raamatut koomiksiks kutsuda, see manab esimese hooga silme ette pigem Miki Hiire kui tuumaka ja tummise teose. Graafiline romaan oleks parem määratlus.

• Astrid Lindgren js Sara Schwardt, «Sinu kirju hoian ma madratsi all» (Tõlkinud Tiina Mullamaa)

Võõrast kirjavahetust on ikka pisut ebamugav lugeda. Ei ole justkui sünnis… Kahe kirjasõbra – Astridi ja Sara – vanusevahe oli viiskümmend aastat. Esialgu kirjutab Lindgren n-ö tädi positsioonilt, vahendab delikaatselt oma elukogemust mässumeelsele ja tundlikule tüdrukule, müksib tema heitlikke hoiakuid stabiilsemaks. Kirjavahetuse edenedes avab kirjanik üha enam ennast, pihib noorele sõbrale mõndagi, mida muile mitte. Nõnda et mõnigi tahk kuulsa kirjaniku elu- ja loometeest saab selgemaks. Muide, nad ei kohtunud kunagi.