E, 6.02.2023

Lahkunud on dirigent Erich Kõlar

Kultuuritoimetus
Lahkunud on dirigent Erich Kõlar
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Dirigent Erich Kõlar.
Dirigent Erich Kõlar. Foto: Vanemuine

Oma 98. eluaastal lahkus meie hulgast Vanemuise teatri kauaaegne muusikajuht, dirigent Erich Kõlar (18.V.1924 – 23. XII. 2022). Ärasaatmine toimub 29. detsembril kell 13 Vanemuise teatri väikese maja lavalt. Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.

1924. aastal Tallinnas sündinud tulevane muusik lõpetas 1942. aastal Jakob Westholmi gümnaasiumi. Tema muusikutee algas juba varases nooruses, esialgu köitis teda džässmuusika. Veel koolipoisina alustas ta 1939. aastal trummarina kvartetis Longhairs, seejärel mängis orkestris Kuldne Seitse ning džässisekstetis Rütmikud.

Aastatel 1944–1951 ja 1956–1957 tegutses ta Eesti Raadio sümfooniaorkestris löökpillimängijana. Pärast teise maailmasõja lõppu asus Kõlar õppima Tallinna muusikakoolis Valfried Jakobsoni dirigeerimisklassis ning 1946. aastal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Roman Matsovi dirigeerimisklassis, mille lõpetas 1951. aastal.

Kuna Erich Kõlari isa oli olnud Eesti Vabariigi poliitilise politsei ametnik, ootas värskelt diplomeeritud dirigenti muusikukarjääri asemel samal aastal väljasaatmine Venemaale Kirovi oblastisse, kus ta tegutses klubijuhataja ja muusikakooli õpetajana.

Erich Kõlari elutöö, Vanemuise muusikateatri ja orkestri ülesehitamine professionaalseks ja omanäoliseks muusikaorganisatsiooniks pärast sõjajärgset katkestuste perioodi, sai alguse 1956. aastal, mil tollase Vanemuise juhi Kaarel Irdi ettepanekul tuli esialgu üle võtta Boris Kõrveri opereti «Ainult unistus» dirigeerimine.

Kõlari iseseisvaks debüüdiks sai C. M. von Weberi ooper «Nõidkütt». Aastatel 1958–1980 ja 1981–1984 töötas Erich Kõlar Vanemuise teatri peadirigendina, tuues välja ligi 80 muusikalavastust.

Juba selle teekonna alguses, 1960ndate keskel äratas Vanemuise muusikapool nii lähedal kui kaugemal laialdast tähelepanu oma ooperilavastustega, milles liitusid tervikuks tugev solistide ansambel, originaalne lavastajamõte ning järjest nõudlikumate teoste najal arenev orkestrikoosseis.

Arvestades, et peale sõda olid Vanemuise muusikakollektiivist alles vaid üksikud riismed, mõjub peaaegu imena, et Vanemuise ooperirepertuaari hakkasid ilmuma sellised nõudlikud, mitte väga sageli mängitavad teosed, nagu Šostakovitši «Katerina Izmailova» (1966), Prokofjevi «Kihlus kloostris» (1962) ja «Õnnemängija» (1970) ning Beethoveni «Fidelio» (1974), hilisemal ajal Britteni «Albert Herring» (1978) ja Gershwini «Porgy ja Bess» (1983).

Vanemuise ooperirepertuaari teine dominant oli väga selgelt eesti lavamuusikal ning noortel autoritel ja värsketel teostel, mille tellimises ilmutas Vanemuine erilist aktiivsust. Erich Kõlari juhatatuna jõudsid neist publiku ette Eino Tambergi («Raudne kodu», 1967), Veljo Tormise («Luigelend», 1966), Valter Ojakääru («Kuningal on külm», 1967), Eduard Tubina («Barbara von Tisehusen», 1971; «Reigi õpetaja», 1979), Raimo Kangro («Imelugu», 1974) jt teosed.

Algupärastest ballettidest on ta mitmel korral välja toonud Lydia Austeri («Tiina» 1958 ja 1984) ning Eduard Tubina («Kratt» 1961 ja 1994) teoseid, aga ka Vinteri «Kevade» (1967). Antud loetelule lisandus Vanemuise alati mitmevärvilises paletis veel kergema žanrina operett, eeskätt Boris Kõrveri menukad lavateosed («Teie soov, palun», 1962; «Raha paneb rattad käima», 1978).

Oma viimasel Vanemuise perioodil lõi Erich Kõlar muusikaküpseks mitu maailmas tuntud muusikali, neist eriti meeldejäävatena Loewe´i «Minu veetleva leedi» (1990) ning Barti «Oliveri» (1993).

Märkimist väärib ka see, et alles noore muusikajuhina taastas Erich Kõlar 1950ndate lõpul vahepeal katkenud ja tänaseni jõudsalt toimiva Vanemuise sümfooniakontsertide traditsiooni, ta jõudis teha muusikalisi kujundusi paljudele Vanemuise draamalavastustele, oli hinnatud laulutekstide ja lavamuusikateoste tõlkija, löökpillimängu õpetaja mitmetes koolides ning kuni viimase ajani Vanemuise muusikapoole tegemistele kaasaelaja, nõuandja ja mentor, teatri pidudel ka oodatud värsivormiliste tervituste autor.

Tema tööd on tunnustatud Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhinnaga ja Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Erich Kõlar oli Tartu linna aukodanik ning Tartu Suurtähe kavaler.

Kõlarite pere on üks suurimaid muusikute dünastiaid Eestis, kus on nii heliloojaid, dirigente, pianiste, löökpillimängijaid, lauljaid, kitarriste, mänedžere, nii klassikalisi kui džäss-, pop- ja rokkmuusikuid.

2012. aastal pani kauaaegne vanemuislane Jaak Viller kokku Erich Kõlari elulooraamatu «Kuulake ennast muusikasse». Selle järelsõnas ütleb raamatu peategelane: «Muusikat ei ole vaja lahti seletada. Muusikat tuleb interpreteerida. Igaüks loeb sellest oma fantaasiaga välja seda, mida suudab.»

Erich Kõlari muusikale elatud elu elab nüüd edasi tema lähedastes, tema lastes, õpilastes, kolleegides ning Vanemuise muusikateatri tänastes tegemistes.

Märksõnad
Tagasi üles