AASTA PARIMAD EESTIKEELSED RAAMATUD ⟩ Tuuli Põhjakase valik

Tuuli Põhjakas autoripilt FOTO: Tairo Lutter Foto: Tairo Lutter

Postimehe kultuuritoimetuse kirjandustoimkonna palvel nimetasid kultuurikriitikud oma lemmikud raamatud, mis lõppeval aastal eesti keeles ilmusid. Selline oli Postimehe kultuuritoimetaja Tuuli Põhjakase valik.

• Bernardine Evaristo, «Tüdruk, naine, keegi teine» (Tõlkinud Heili Sepp)

Mulle meeldib alati mõelda, et loetud raamatud ütlevad lugeja kohta sama palju kui kirjaniku kohta, nii et kui ma peaksin end kirjeldama, siis tüdruk, naine, keegi teine oleks üsna täpne kirjeldus minust kui lugejast ning ka minust kui inimesest. Kuid Bernardine Evaristo «Tüdruk, naine, keegi teine» ei räägi minust, ehkki seal on teatav ühendav lüli, mis seob mindki laiema kogemusega naiseks olemisest ja sõsarkonda kuulumisest. Ning ma arvan, et see on ilus.

• Vanessa Springora, «Nõusolek» (Tõlkinud Anna Linda Tomp)

Ma olin üsna kindel, et tõmban sellele raamatule pärast arvustuse kirjutamist joone alla, ent ühel või teisel põhjusel mõtlen ma Vanessa Springora autobiograafilisest teosest siiani ning näib, et lahti ei saa ma sellest lähimal ajal. Pedofiilia ja alaealiste ahvatlemine, survestamine ja väärkohtlemine on keerulised teemad, millest peab rääkima, ent ükski teine raamat sel aastal ei teinud seda niivõrd hästi kui Vanessa Springora «Nõusolek».

• Fernando Pessoa, «Rahutuse raamat» (Tõlkinud Leenu Nigu)

Lugejana on mul sisust sageli võrdlemisi ükskõik, näiteks, ehkki mitte alati, loen ma eestikeelset kirjandust suuresti keele ja keelekasutuse, mitte nii väga loo pärast. Seega – kui ma peaksin valima aasta keeleliselt stiilseimat raamatut, läheks see auhind kahtlemata Fernando Pessoa fragmentidest koostatud «Rahutuse raamatule». Teisalt on selles raamatus kõike, et see oleks lõputult põnev ja intrigeeriv ning rahutu (nagu pealkirigi viitab), nii et selle lugemine on nii hirmutav kui ka otsatult põnev.

• Samuel Beckett, «Molloy» (Tõlkinud Triinu Tamm)

Kuigi Loomingu Raamatukogus ilmunud Samuel Becketti «Molloy» ei olnud pikk raamat, oli see üks keerulisemaid. Võib-olla ei olnud ka. Ma pole õigupoolest enam kindel. See on kummaline, sest näiliselt on seal palju sõnu, millel pole ühtki mõtet, ent siis justkui ilmneb miski, saabub mõtteselgus. Ja siis jälle kaob. Samamoodi nagu mõistus teeb «Molloy» ümber ringe, teeb ebausaldusväärne minajutustaja ringe oma elu ümber. Ja ongi raamat, kus on vaja kõike korraga tähele panna ja silmas pidada.

• Haruki Murakami, «Komtuuri tapmine» (Tõlkinud Margit Juurikas)

Ainus raamat minu isiklikus edetabelis, mis ilmus 2021. aasta lõpus, ent mille lugemiseni ma jõudsin 2022. aasta alguses, on Haruki Murakami «Komtuuri tapmine». Esindan naisterahvana seda vähemust, kes Murakami kohati äärmuslikult seksistlikku ja naisi fetišeerivat stiili naudib (ma ei tea, mida see minu kohta ütleb – et ma olen halb naine? Halb feminist?) ning «Komtuuri tapmine» polnud selles osas mingi erand. Murakamil on stiili ja ideid, tema loomes on imetabast sürrealismi ja iselaadset poeesiat.

• Fjodor Dostojevski, «Krokodill ja teisi jutte» (Tõlkinud Ants Paikre)

Ma ei tea, mida öelda neile, kes loevad siin nime Dostojevski ning otsustavad siis, et enam edasi nad ei loe. Ma võiks öelda palju asju, ent ilmselt kedagi ma ümber ei veena, kui ütlen, et «Krokodill ja teisi jutte» võiks olla eelviimane võimalus, mis lugeja Dostojevskile annab, enne kui otsustab, et pikaajalist sõprust siit ei sünni. Uskugem, see on märgatavalt lõbusam kui «Kuritöö ja karistus». Märgatavalt!

• John Gray, «Õlekoerad. Mõtteid inimestest ja teistest loomadest» (Tõlkinud Jürgen Tamme ja Lea Arme)

Filosoof John Gray ilmselt tuntuimat teost on ootamatult lihtne lugeda. Eriti raamatu kohta, mis püüab olla filosoofiline, põhjendatud ja aus, rääkimata sellest, et eesmärk on esitada pädev argument oma teeside kaitseks. Stiililt meenutab Gray mõnevõrra Alvin Plantinga teoloogilisi tekste, ehkki on märgatavalt pessimistlikum. Ehk ongi Gray võlu selles, et ta on küüniline ja tema teoses on vähe abstraktsust, see-eest aga palju ajaloolisi anekdoote ja biograafilisi lugusid, mis toovad midagi sedavõrd abstraktset, kui seda on filosoofia, lugejale lähemale?

• Sosuke Natsukawa, «Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid» (Tõlkinud Maret Nukke)

Sosuke Natsukawa «Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid» on sürreaalne, kuid üsna meelelahutuslik ja armas seejuures. See on võrdlemisi lihtne ja kiiresti läbitav labürint, kuhu Natsukawa lugejad viib, ent pole selle võrra vähem sümpaatne. Stiililt meenutab see pisut Murakamit, ent on märgatavalt lapsemeelsem ja soojem ning tuletab meelde üsna mitut elu põhitõde: olgu selleks siis, et koos on kergem, või meeldetuletus, et ka raamatud on väga head sõbrad, mis sest, et nad ei räägi.

• Robert Cedric Sherriff, «Kaks nädalat septembris» (Tõlkinud Mario Pulver)

Õigupoolest lähevad Robert Cedric Sherriffi «Kaks nädalat septembris» ja eelmainitud lugu kassist mõnes mõttes üsna samasse kohta: mõlemas raamatus on mingi soojus ja meelelahutuslik element, mis mõjub sedavõrd lõõgastava ja mõnusana, et seda on raske käest panna. Räägivad mõlemad suuresti ka igapäevaelu väikestest naudingutest ning elu romantiseerimisest, mis kaasaegses keerulises maailmas pakub teatavat tröösti. Ja ometi peab olema mingi põhjus, miks nobelist Kazuo Ishiguro peab seda üheks oma lemmikuks.

• Joonas Veelmaa, «Alaska»

Joonas Veelmaa «Alaska» ei ole ilmselt igaühe tassike teed, ent minu oma õnneks on. Veelmaa luuletused on lihtsad, vaimukad, teravad, kergelt absurdsed. Neis on punki ja ängi, inimsust ja satiirilisust, mis mõjub nii värske kui ka tobedana. Muidugi, olgu öeldud, et Veelmaa vist pole päris kõigile – kes naudib klassikalist luulet, kus kõik omavahel riimi läheb ning enamik luuletusi on pikemad kui seitse rida, sellele võib tunda, et Veelmaa on neid petnud ja kuivale jätnud. Aga elu lihtsalt on selline.