AASTA PARIMAD EESTIKEELSED RAAMATUD ⟩ Mihkel Kunnuse valik

Fookuse «Inimese ja looduse» toimetaja Mihkel Kunnus. Foto: Konstantin Sednev

Postimehe kultuuritoimetuse kirjandustoimkonna palvel nimetasid kultuurikriitikud oma lemmikud raamatud, mis lõppeval aastal eesti keeles ilmusid. Selline oli Fookuse toimetaja ja kultuurikriitik Mihkel Kunnuse valik.

• Mart Sander, «Kaarnakulda»

Žanritehniliselt on Sander tõeline põnevusemeister, tundub, et selles vallas suur orgaaniline talent. Küllap see raamat on tõeline maiuspala ulme-gooti-põnevike austajatele, mind aga jäi kummitama – palun vabandust! – jungiaanlik-süvapsühholoogiline metatasand, just selle talendi orgaanilisuse tõttu (millisest psüühilisest kihistusest ilmuvad sellised fantaasiad ja kujundid?) Mart Sander on väga eriline värvilaik meie kultuurimaastikul, korraga nii võõras ja nii oma, ta on kadunud Eesti suurkodanluse jätkaja, Eesti põlislinlane, hauarahu otsiva mõisapreili hinge ja krati nõtke süntees. Väga kummastav.

• Jordan Peterson, «Tähenduse teejuhid. Usu arhitektuur» (Tõlkinud Kärt Kunnus)

Väga mõjukas teos. Raadios on sama nimega saade (YouTube’is samad salvestused täispikkuses), Postimehe vahel ilmub kord kuus «Tähenduse teejuhtide» vaheleht. See on kohaliku mõju vahetum jälg. Jordan Petersoni on nimetatud üheks kõige mõjukamaks elavaks intellektuaaliks. Jah, nii on. Paraku on ta ka füsioloogiliselt oma sõnade taga ning pärast ränka haigust, pikka koomat, pole ta päris endine. Tõesti, keha ja vaim on lahutamatud, vaimu saab ravida keha ravides ja vaimu saab lõhkuda keha lõhkudes. «Tähenduse teejuhte» kirjutades oli ta keha väga heas vormis. See on silmapaistev süvapsühholoogiline uurimus inimolemusest. Naine tõlkis, mees kärutas ja äiutas lapsi.

• Peter Zeihan, «The End of the World Is Just the Beginning: Mapping the Collapse of Globalization»

Seda raamatut soovitan nii kirglikult, et olen valmis tegema enda jaoks tavatu möönduse, nimelt soovitan ingliskeelset raamatut. Selleks on USA geopoliitika eksperdi, Stratfori mõttekoja endise analüütiku teos, mille pealkiri võiks olla eest keeles «Maailmalõpp on kõigest algus: kaardistades globaliseerumise kokkuvarisemist». Kes ilmaelust laiemas mõttes aru tahab saada, sellele vältimatu. Zeihan on oma meeskonnaga läbi töötanud tohutu koguse andmeid ning tulemuseks on veenvad prognoosid nendest demograafilis-ainelistest raamidest, mille vahel tulevik lahti rullub. Teemadeks on kõikvõimalikud tarneahelad, toiduturvalisus, demograafia, rahandus, põllumajandus ja energeetika jms. Kus on rohepööre võimalik ja kus mitte ning mil määral. See on puhtakujuline täiskasvanuraamat neile, kes ei otsi õiglust või unistusi, vaid arusaama, milliseks tulevikuks ja kuidas tuleb valmistuda.

• Thomas Sowell, «Diskrimineerimine ja erinevused» (Tõlkinud Margus Enno)

Pealkiri on täpne ja ammendav. Sowell sündis 1930. aastal Põhja-Carolinas, vaeses mustanahaliste peres viienda lapsena ja see on päris innustav lähtekoht, et ennast igasuguste diskrimineerimis- ja erinevusteemadega põhjalikult kurssi viia. Selles mõttes on Sowell Zeihaniga sarnane, et lähtub väga palju konkreetsetest andmetest, mitte aga ei püüa ideaalidest ja unistustest kõiki rahuldavat destillaati välja pigistada. Fookus on aga neil täiesti erinev. Zeihani ei huvita praktiliselt üldse see, kuidas inimesed argitasandil ja omavahel nägelevad. Zeihanil on kotkaperspektiiv, Sowelli pilk püsib pigem inimpea kõrgusel.

• Charles Eisenstein, «Kliima. Uus lugu» (Tõlkinud Kaido Kangur)

Väga hea raamat väga targalt ja mitmekülgselt autorilt. Tema tekste on ka eesti keeles vabalt guugeldamisi kättesaadaval, aga raamat on ikka raamat. Liigselt keskkonnaküsimustesse süvenedes võib tekkida lootusetustunne ja tegutsemishalvatus. Charles Eisenstein aitab seda lahti sulatada, temas on vajalikku hingesoojust ja empaatiat. Ühtlasi on ta tõhus ja põhjalik vahend liigse süsinikureduktsionismi vastu (kõigi keskkonnaprobleemide taandamine süsihappegaasile).

• Jeremy Narby, «Intellekt looduses» (Tõlkinud Inna Feldbach)

See teos esindab antropoloogilist lähenemist arusaamale, et inimene ja seega ka inimaju koos oma kognitiivsete funktsioonidega on evolutsiooni tulem. Sellele algteesile kirjutavad alla arvatavasti kõik ilmalik-teadusliku maailmavaatega inimesed, aga selle järeldustega suudavad kaasa minna järjest vähemad. Sest evolutsioon on muu hulgas kujundanud aju harjumuslikuks, eks. Heaks vahetapiks teel Narby poole on ka «maailma Turovski», primatoloog Frans de Waal ja tema «Mama viimane kallistus. Loomade emotsioonid ja mida neist enda kohta teada saame». Seda soovitan alati.

• Toomas Trapido, «Lood, mis loovad»

Jeremy Narby ja Charles Eisenstein on lugeja suhtes pigem nõudlikud (Jordan Peterson ehk veel kõige rohkem), küllalt sugulaslikku asja, aga inim- ja lugejasõbralikumalt ajab meie oma Toomas Trapido, kelle «Lood, mis loovad» on öökapile kõige sobilikum. Empaatiline vaade inimesele ja loodusele, aga seda lühemate lugemisampsude vormis. Üldiselt ei soovita raamatuid kinkida (raamat võib osutuda lihtsalt üheks järjekordseks asjaks, mida ei kasutata), aga Trapido raamat on pigem turvaline valik. Ei käi üle jõu, aga samas pole midagi rumalat, otse vastupidi.

• Jaak Panksepp ja Lucy Biven, «Vaimu arheoloogia» (Tõlkinud Krista Kallis)

Ma pole seda veel lugenud, aga väga kibelen, sest olen raudkindel, et see on väga hea. Viimastel aastatel olen komistanud aina oma ala tippudele, kes räägivad Jaak Panksepast ülivõrretes (Jordan Peterson, Frans de Waal, Bessel van der Kolk jt).

• Merlin Sheldrake, «Läbipõimunud elu» (Tõlkinud Krista Kallis)

Seeneriik on jõhkralt marginaliseeritud. Taimedest ja loomadest räägitakse alatasa, aga seentest ainult siis, kui on hooaeg osa neist potti panna. Ometi on seente roll looduses väga suur, nad on täiesti mahataandamatud. See raamat on vaimuavardav ja avaral vaimul on praktilised järelmid. Ei ole mõtet püüda kaitsta ühte isoleeritud liiki, kaitsta tuleb elukeskkonda tervikuna. Väga hea raamat!

• Mihkel Mutt, «Õhtumaa Eesti III»

Muti haare ja eruditsioon on lai. Kogumikus on nii lühemaid omaaja-päevakajalisi esseesid, mis on korraga ajastut arhiveerivad ja laiemaid üldistusi tegevad, kui ka pikki, vaid kultuuriperioodikasse mahtuvaid lugusid, kus mõtiskletakse inimese ja eestlase saatusest, olgu taustaks siis Euroopa, kuri naaber või lausa kosmos. Mulle isiklikult läheb muidugi eriliselt korda põhjalik ja nüansseeritud analüüs vaimu- ja loovisiku abielust, Tonio Krögeri lähetamine kodanlikku abiellu.