:format(webp)/nginx/o/2020/12/10/13523274t1h2457.jpg)
Postimehe kultuuritoimetuse kirjandustoimkonna palvel nimetasid kultuurikriitikud oma lemmikud raamatud, mis lõppeval aastal eesti keeles ilmusid. Selline oli Postimehe kultuuritoimetaja Alvar Loogi valik.
AASTA PARIMAD EESTIKEELSED RAAMATUD ⟩ Alvar Loogi valik
- Fernando Pessoa, «Rahutuse raamat» (Tõlkinud Leenu Nigu)
«Olen endast teinud raamatutegelase, mu elu on loetud elu [...] Mind saadab väljamõeldis otsekui vari. Ja ma näen magamisest und.» (lk 111)
- Leopold Tyrmand, «Päevaraamat 1954» (Tõlkinud Hendrik Lindepuu)
«Mida kauem ma elan, seda selgemalt näen, et inimese tõeline üksindus on tema suhtes saatusega, mitte teiste inimestega.» (lk 258)
- Marcel Proust, «Õitsvate neidude varjus» (Tõlkinud Anti Saar)
«Ent võib-olla lootes, et ühel heal päeval, mil olen vabam, võiksin ma leida teistelt teedelt samasuguseid tüdrukuid, hakkasin ma juba moonutama seda ainuomaselt individuaalset, mida kätkeb iha elada koos naisega, kes on arvatud veetlevaks, ning pelga tõsiasja tõttu, et möönsin võimalust seda iha kunstlikult äratada, olin ma vaikimisi ära tundnud ka selle petlikkuse.» (lk 335)
- Lilli Luuk, «Minu venna keha»
«Kas elu oli siis alanud valel ajal, valede unistuste ja ootustega, milletaolistel ei olnud pöördunud maailmas, katkenud ajaloos kohta. Halb õnn, vääratus või vääramatu saatus?» (lk 98)
- Janika Läänemets, «Vihma ja kurbuse maja»
«sulle pole jäänud ühtegi sõna/ainult hirmunud pilk/taandud tagasi loomaks // nooreks isahirveks/sarved alles nahaga kaetud/minu silmad kui autotuled» (lk 25)
- «Vestlused Lotmaniga» (koostanud Marek Tamm)
«Arvate, et Moskva Kirjanike Majas lõunastamine tähendab juba intelligentsi kuulumist?» (lk 203)
- Max Horkheimer ja Theodor W. Adorno, «Valgustuse dialektika. Filosoofilisi fragmente» (Tõlkinud Katre Ligi ja Toomas Rosin)
«Tänapäeva tsivilisatsiooni ustavate poegade hirm kalduda kõrvale faktidest – mis muutuvad teaduses, kaubanduses ja poliitikas valitseva praktika mõjul klišeeks juba nende tajumise hetkel –, on täpselt seesama hirm, mida inimesed tunnevad ühiskonnast hälbimise ees.» (lk 15)
- Indrek Schwede, «Eesti jalgpalli ajalugu I»
Raamatus tsiteeritud väljavõte 1910. aasta Tallinna Teataja artiklist: «Noorsugu on täitsa raisus. Kukub leivatükk maha, sellele suud enam ei anta ja nüüd nad loobivad siin jalgadega palli. Just kui Jumala pilkamine: neil ei ole tühipaljaid käsa tarvis.» (lk 31)
- Kristiina Ehin, «Janu on kõikidel kaks»
«Ah nii palju on veel teha/enne kui välk kustub sõrmist/ja kassipoja kaussi/niriseb Linnutee piima» (lk 14)
- Sanna Kartau, «Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga»
«Ma olen alati mõlema poolt olnud:/etanool ja õunamahl,/nimekirjad ja kaootika» (lk 61)