Mis jääb alles siis, kui kõik puruneb?

VAT-teatri lavastus «Hell häving»: Mees (Pääru Oja) ja Naine (Henessi Schmidt) on oma suhtega sealmaal, kus olukorra keemistemperatuuri tõttu ei toimu enam sisulist dialoogi. Foto: Rebeca Rosalie Parbus

Mees (Pääru Oja) ja Naine (Henessi Schmidt) on oma suhtega (justkui) sealmaal, kus olukorra keemistemperatuuri tõttu ei toimu enam sisulist dialoogi.

Vastastikku tulistatud genitaaltehnoloogilised monoloogijupid mõjuvad eelkõige rämepoeetiliste loosungitena. Kuigi etenduse esimese poole dialoogis maalitakse muuhulgas üsna anatoomilis-koloriitselt erinevaid viise, kuidas oma partner teise ilma saata, ei paista tegelikult, et kohe-kohe läheks suuremaks verevalamiseks. Või lihtsalt laiali minemiseks. Sest seda ei tahetagi.

Tekib küsimus, miks või kuidas jõuti sellisesse põrgulikult hella hävingusse. Hella selles mõttes, et Mees ja Naine jäävad verbaalseks, võib-olla liigagi verbaalseks ja seda eelkõige lavastuse kontekstis. Järk-järgult n-ö mängu toodud laps, keda enam ei ole (jääb vist võimalus, et pole kunagi olnudki), paigutab kõnealuse olukorra traagilisse, kuid konkreetsemasse konteksti ning lubab tõmmata paralleele Lars von Trieri «Antikristusega».