E, 6.02.2023

ARVUSTUS ⟩ «451° Fahrenheiti» – meisterlik, aga ime jäi sündimata

Andrus Karnau
, ajakirjanik
«451° Fahrenheiti» – meisterlik, aga ime jäi sündimata
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Salme kultuurikeskuse suurel laval näeb ehtsat propaangaasi leeki, mille hetkelise lahvatamise kuumus paiskub saali. FOTO: Siim Vahur
Salme kultuurikeskuse suurel laval näeb ehtsat propaangaasi leeki, mille hetkelise lahvatamise kuumus paiskub saali. FOTO: Siim Vahur Foto: Siim Vahur

Mul oli tegelikult juba meelest läinud, kui hea näitleja on Indrek Sammul ja kui hea on veel Indrek Ojari. Või kui aus olla, siis peaks nimepidi üles lugema kõik Linnateatri lavastuse «451° Fahrenheiti» osalised. Aga see läheks ju tüütuks ja seda me ei taha. Seda enam, et lavastaja Diana Leesalu oli selle nimel pingutanud, et «451° Fahrenheiti» vaatajal ei hakkaks igav.

Kui püüda lavastus ühte omadussõnasse kokku võtta – kvaliteet. Esiteks sellepärast, et lavastaja mõte on selgelt ja üsna lihtsalt jälgitav. Lõpetatud ja terviklik. Teiseks teema, Ray Bradbury kirjutas «451° Fahrenheiti» ajal, mil Ameerika Ühendriikides märatses senaator Jo­seph McCarthy, kes rikkus tuhandete inimeste elu põhjuseta süüdistustega kommunistidele kaasaaitamises.

Nii et teema valikul astub Diana Leesalu ühte ritta Kertu Moppeli, Laura Jaanholdi ja Sander Pukiga. Vastavalt siis «Mefisto», «Ma teenindasin Inglise kuningat» ja «Ninasarvik». Ja samuti Diana Leesalu endaga, kes kaks aastat tagasi tõi Linnateatris välja «Nad tulid keskööl». Mäletatavasti tegi Indrek Ojari lavastuses «Nad tulid keskööl» ilusa rolli, mängides gestaapo ohvitseri, kes saatis imekspandava viisakusega juute koonduslaagreisse surema.

Märksõnad
Tagasi üles