Eestile on kombeks üks dekadent korraga?

Maalikunstnik ja luuletaja Peeter Ora näib oma vaimuaristokraatliku hajameelsuse tõttu olevat justkui sajandiga eksinud. Ta on 19. sajandi pariislane 21. sajandi Tartus. Foto: Erakogu

Peeter Ora esikluulekogu autorimina on viimane rentsliromantlik, kelle kõik teed viivad armastusse ja surma.

Seni eelkõige maalikunstnikuna tuntud Peeter Ora (1977) allus Pegasuse kutsele juba väga õrnas eas, mis jäi kuhugi 1990. aastate esimesse poolde, ent esikkogu avaldamiseni jõudis alles tänavu, ligemale kolmkümmend aastat peale seda, kui esimesed tekstid tee paberile leidsid. Seega on tema debüüt kaua marineeritud kaunikene.

Ja kaunis ta on. Minust vanemad ja targemad inimesed on õpetatud vestluste käigus korduvalt rõhutanud, et naisterahva ideaalses suuruses rind on selline, mis mahub lahedasti-parajasti pihku: ei ole liiga suur ega liiga väike. Ma ütleks oma senise elukogemuse põhjal sedasama luuleraamatu formaadi kohta. Ora, õilis hing, on oma debüütteose mõõdud peenhäälestanud juhtumisi täpselt minu töntside sõrmede pikkust arvestades.

Tema luulekogu pealkirjaga pole mul aga täppi läinud. «Hull Prantslane ja Tuline Kass» – no ma ei tea...! Minus, nagu küllap meist paljudes, on peidus pisike (ja mõistagi läbikukkunud) ühendriiklane, kes mõtleb Ora raamatu esikaant nähes oma hinge ja maitsemeele rikutusest tulenevalt kõigepealt hoopis hot dog’ile. Ning ohkab raskelt ja pettunult. Pettunult, sest sellest pealkirjast vaatab vastu hoopis prantsuse vaim oma kõige roiskunumas vormis.

Dekadents on üksnes stiili küsimus?

Kui 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses räägiti Eesti ajakirjanduses sageli parastaval toonil «moodsatest prantsuse haigustest», siis selle varjus ja tuules jõudis siiamaile ka moodne prantsuse vaim: dekadents. Meie poeetide hulgas on leidunud peaaegu igal kümnendil keegi, kes selle magusat mürki oma organismist suurtes kogustes läbi lasknud. Esimestena meenuvad Johannes Semper, Heiti Talvik, Ilmar Laaban, Indrek Hirv, Hasso Krull ja Kristjan Haljak. Mis viib mind omakorda kultuuriloolise kalambuurini: Eestile on kombeks üks dekadent korraga.

Dekadentlik elutunnetus ja väljenduslaad on üldiselt midagi, millest kasvatakse aja jooksul peaaegu paratamatult välja nagu teismeea kitsastest pükstest. Olen kunagi kuulnud ennast lausuvat dekadentsi kohta sama, mida muidu armastatakse korrutada seoses kommunismiga: et kui sa pole 20-aastaselt dekadent, siis pole sul südant; aga kui sa oled veel 40-aastaselt dekadent, siis pole sul mõistust.

Täna ma sellele uljalt lahmivale määratlusele enam alla ei kirjutaks. Sest dekadents on sarnaselt dändismile (ja vastupidiselt kommunismile) eelkõige stiili küsimus ning empaatia ja ratsionaalsusega pole sel vist siiski suuremat pistmist.