Näitusel on välja toodud 24 erinevat preemiat. Osa neist on rahvusvahelised nagu Nobeli, Bookeri, Dublini preemiad, mis võimaldavad kandideerida rahvusest sõltumata, osa on kitsalt ühe keeleruumi kirjandusauhinnad nagu Saksa Büchneri preemia või Rootsi Augustipreemia ning osa kitsalt teatud riikide kodanikele jagatavad nagu Pulitzer, mida saavad pälvida vaid Ameerika kodanikud. Eraldi rühma moodustavad žanripreemiad – nagu ulmeauhinnad Nebula ja Hugo. Teadlikult ei ole näitusele kaasatud laste- ja teadmiskirjanduse preemiaid.
Kirjandusauhindade ajalugu algab 20. sajandi alguses Nobeli (1901) ja Goncourt`i (1903) preemiaga. Nimetatud kaks auhinda on tänapäevani oma ihaldusväärsuse säilitanud, kusjuures üks neist annab kirjanikule eluaegse finantsvabaduse ja teine marginaalsed 10 eurot.
1917. aastal anti USA-s esmakordselt välja Pulitzeri preemia ja 1923. aastal Saksamaal Georg Büchneri auhind. 1969. aastal anti välja esimene Bookeri auhind ja seejärel toimus 1970. aastatel tõeline kirjandusauhindade plahvatus. Kõiki tänapäeval väljaantavaid auhindu kokku lugeda on pea võimatu.
Kirjandusauhinnad asutati kirjandusliku tipptaseme tunnustuseks ja see on üks peamisi auhindamise eesmärke ka täna. Kuigi kirjanduspreemiate ja enim müüdud raamatute nimekirjad ei lange kokku, mõjutavad auhinnad raamatute läbimüüki ja tõlgete arvu.
Eesti keelde tõlgitakse praegu enim Briti kirjandusauhindade (Booker, Costa, Dublin) võitjaid ning Põhjamaade kirjanduspreemiate (Augustpriset, Finlandia) võitjaid.
Näituse koostas Tartu Linnaraamatukogu kogude põhjal raamatukoguhoidja Annika Hramov. Väljapanekut saab vaadata 25. jaanuarini.