Kõige sügavamas südamesopis ootavad kõik maailmalõppu?

Meelis Kraft, «Veealused». Foto: Raamat

Meelis Krafti esikromaan «Veealused» on väga korralik õpipoisitöö kirjani­kult, kes võiks eesti ulme­kirjanduse loodeta­vasti juba lähitulevikus uute kõrgusteni tõsta.

Neil päevil valitsevate pidulik-pühalike aastalõpumeeleolude vahele ja kõrvale sobivad kontrastiks suurepäraselt maailmalõpumeeleolud, mis võiksid olenemata oma fiktsionaalsest algupärast olla samuti pidulikud ja pühalikud.

Õige koht, kuhu neid kaasaegses eesti kirjanduses otsima minna, on Meelis Krafti teos «Veealused», mis pälvis käsikirjana mullu Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esiletõstmise ning võitis tänavu Stalkeri auhinna kui aasta parim algupärane ulmeromaan.

Kui tavapäraselt tegelevad (võimalikku) apokalüpsist teemaks võtvad proosateosed üksnes ajaga enne või pärast seda – kas liikumisega maailmalõpu suunas (mille peategelased viimasel hetkel kangelaslikult ära suudavad hoida) või siis inimrassi jäänuste seiklusliku eluolu kirjeldamisega globaalsele katastroofile järgnenud maailmas –, siis Meelis Krafti romaanis on üsna võrdsel moel ja määral esindatud mõlemad.

Üksteisega vahelduvates peatükkides on lugeja ees paralleelselt kaks ajaplaani: loetud nädalad enne Nullsekundit – kui ruum näis hetkeks nihkuvat ja vedelik kadus nii avalikest veekogudest kui ka suletud anumatest – ning mõned aastad pärast seda. Laias plaanis seega: utoopia ja düstoopia.

Tegevuse täpset aega ja kohta pole autor määratlenud, ent see näib aset leidvat kusagil Euroopas ning kaugel tulevikus, kui Maal elab vähemalt 24,5 miljardit inimest ja vastu võtmisel on seadus, mis keelab inimestel autojuhtimise. Ühtlasi on lammutatud kõik alla 400 meetri kõrgused majad ning ehitada lubatakse vaid sellest vähemalt kolm korda kõrgemaid hooneid.

Ulmeromaanide puhul on mind lugejana paelunud eelkõige autorite lennukad kujutluspildid sellest, mida võib inimene (vähemalt hüpoteetiliselt) teha tehnoloogia ja tulevikuga ning tulevik ja tehnoloogia omakorda inimesega. Kui see aspekt on teoses kas piisaval määral või veenval moel puudu, on reeglina tegu lihtsalt ulmevormi rüütatud tavalise seikluslooga, millel puuduvad täiskasvanulikumad rõhuasetused ning sügavam kunstiline väärtus.

Krafti esikromaan algab minu jaoks paljulubavalt. Juba leheküljel 11 tutvustatakse firmat Thynkers Inc, mille reklaamlause kõlab nii: «Sa ei pea seda taluma. Me teeme Su emotsioonidest vabaks». Mis tõstatab omakorda kiiresti mitmeid põnevaid – ent kahjuks teoses suurema arenduse ja vastuseta jäävaid – küsimusi inimeseks olemise seni taandamatuks peetud baaskvaliteetide kohta.