TELEKANALITE AASTALÕPUPROGRAMM Henrik Normannist sai Brigitte Susanne Hunt ja ülinilbe Vanamees lasi peeru (8)

Margit Adorf
, filmikriitik
Copy
«Edekabelis» sai Henrik Normannist seltskonnatäht Brigitte Susanne Hunt.
«Edekabelis» sai Henrik Normannist seltskonnatäht Brigitte Susanne Hunt. Foto: TV3

Niisiis, kriitik saadab vana aasta ära ikka kritiseerides ja kus sa siis saad enam seda traditsiooni murda. Ikka istud aastavahetusel kodus teleka ees ja muudkui teritad hambaid. Vähemalt saab kodus külitades ja kaneelirulle vohmides näha ilmaimet, mida kolm telejaama kriisiolukorra eelarvega piduprogrammiks välja on pakkunud.

Päev oli seekord küllaltki lahja, kordussaated, filmid-multikad, siinkohal rebib teistest ette TV3, mille päevakava oli meie väikse pererakukese jaoks kõige sobivam. Mitu pikka multifilmi, mille käigus sai rahulikult koristada ja süüa teha. Kella 18 paiku oleks juba võinud end teleri ette kerra kerida, aga ega siis õige eestlane sellisel ajal veel teleripidu ei pea, midagi uuemat meelelahutuslikku selleks ajaks polnud veel planeeritud. Pühin siis veel korra põranda üle ja pesen kraanikausi ka puhtaks, sest ega vana-aasta viimasel päeval ei saa niisama rahulikult raamatut lugeda või pikutada.

Uuemad meelelahutussaated paisatakse kõik eetrisse korraga samal ajal, kella 21 paiku ja siis on juba üsna raske mingi kindla saate juurde pidama jääda. TV3 küll toob vaatajateni ennustustesaate, kuid seda ma sel aastal ei taha vaadata, korraks viskasin pilgu peale, ikka seal ennustatakse hävingut ja kadu, langust, räägitakse poliitikast – ma ei taha! Aastavahetusel tahaks korrakski naiivselt mõelda, et uus aasta tuleb parem kui eelmine, mitte jälle täis haigusi, vaesust ja kriise.

TV3 ennustussaade «Mida toob aasta 2023?»
TV3 ennustussaade «Mida toob aasta 2023?» Foto: TV3

Kanal 2 pakub alates kella 20.30 saadet «Reporteri aastahitt», mis on justkui 90ndate graafikakoolituse läbinud õpilaste käe alt välja hüpanud, ja kui saate pealkirja järgi oodanuks, et saab laule kuulda, nagu videodiskot või nii, siis oh ei, hoopis kohalikud staarid ja staarikesed plärisesid muusikapalad mõttetult täis ja laule saab kuulda kuidagi sellise efektiga, et sa seisad mingi peosaali ukse taga järjekorras ja siis rahvas ümberringi muljetab, kuidas ikka on superäge ja lahe lugu ja vaat kus on alles beibe, aga sa ei näe midagi ja kuulda on ainult mingit summutatud tümpsu läbi kinnise ukse. No milleks niisuguses formaadis teha muusikahittide saadet?

TV3 «Stuudio aastavahetus» on paraku võrreldes paari varasema aastaga täielik taandareng või siis ongi nad nüüd suuna võtnud sellele, et pakkuda tugevat konkurentsi ETV-le ja trügida end julgelt pensionäride segmendi lemmikkanaliks. Hallipäine tüügashabemega porgandihäälne saatejuht Eero Reinu tegi kahest jalast lonkavaid intervjuusid ning ei päästnud teda ka kikilips.

«Stuudio aastavahetus».
«Stuudio aastavahetus». Foto: TV3

Taustale oli veetud terve posu ilmselt erinevaid teletöötajaid, sest ära võis tunda mõne reporteri ja teisigi saadetes vilksatanud tegelasi. Keegi seda intervjuud eriti ei paistnud kuulavat, saatejuhi jutu taustaks räägiti mingeid hoopis oma kohvilauajutte ja paistis, et tunti piinlikkust. «Stuudio aastavahetuse» eesmärk näis olevat sisse juhatada erinevaid saateid ja pisut juttu puhuda, no see formaat, millega ETV on varem kolisedes ämbrisse astunud – ärge enam tehke selliseid saateid! ETV ei tee, pole vaja nüüd selle reha otsa kommertskanalis astuda!

Taavi Libe sotsiaalporno saadet «Märgatud Eestis» oli kord aastas üsna silmiavardav vaadata. Vanasti mu Rakvere vanaema juures oli sarnane seltskond inimesi, nii et ei saa küll öelda, et antropoloogilise vaatluse plaanis see elulaad mul varem märkamata on jäänud, aga kui pole ammu maarajoonides külas käinud, siis kaob sellise rammusa ja värvika eluga kontakt ja jäädki oma mulli kinni ega oska aimata, kuidas suur osa inimesi su kõrval siinsamas Eestis elavad.

Taavi Libe.
Taavi Libe. Foto: Ekraanitõmmis videost.

Mahlakas kõnepruuk, hoogne, maalähedane. Aastavahetusele kohaselt meeleolu veidi reipam ja positiivsem, ja ka ravitseja õpetas, et surnust tuleb alati lahti lasta! Seda saadet vaadates tundsin, kuidas olen valmis lahti laskma lahkuvast aastast! Sõrmejämedused vorstiviilud, odav vahuvein, targad sõnad tervisest ja siis küladisko ansambel Respekti saatel! Oo, küll on hea seda eksootikat vaadata oma kodu turvaliselt diivanilt.

ETV uus muusikasaade on «Laula me aastat». Pealkiri on valusalt halb, aga anname saatele võimaluse. Aga kohe hakkab veel valusam, sest Ragne Pekarev ja Argo Aadli deklameerivad oma õhtuteksti, nagu nad oleksid välja karanud ajamasina abil aastast 1964. Smilers laulab oma hitti aastast 2001 – Jalgpall on parem kui sex. Aktuaalne peaks vist selle loo juures olema see, et möödunud aastal toimus jalgpalli MM...

Tühja muusikastuudiosse publikut toodud ei ole, võib-olla oleks neid vanu laule huvitavam vaadata eakate valsikeerutuste saatel. Näitlejate esitatud vahepalad on rabedad ja kahjuks ei lõbusta. Anett esitab nüüd Inese vana loo aastast 2004. Kahjuks midagi uut ega vaatamisväärset selles saates leida ei ole. Tapeediks siiski kõlbab, kui oleks suurem süldilaud ja kõvem suguvõsa selle ümber, siis politseiorkester päästab päeva.

«Laula me aastat».
«Laula me aastat». Foto: Kairit Leibold

Kanal 2 pakub samal ajal naljasaadet «Heeringa vana-aastaõhtu», mis koosneb näitlejate esitatud sketšidest just selliste perekondlike süldilaudade kohta. Ma ei karda enne saate vaatamist, et see mulle hirmsa köhahoo tekitaks, sest vaevalt küll seal palju nalja saab. Küll aga peab mainima, et esimesed sketšid panid muigama ja mõjusid ka lohutavalt. Selline eestlaslik rõõm, et näe, minul ei olegi kõige hullem.

Naljad on kaheldava väärtusega, esitus tele kohta liiga teatraalne. Valgustus on silmatorkavalt halb, aga üle kivide ja kändude sisuline pool kõige hullem polegi. Just niisugusena võib ette kujutadagi üht tüüpilist eestlaste huumorisaadet. Kui teil on mõni tuttav välismaalane, keda vihkate, siis näidake talle seda saadet. «Heeringas» on igal juhul selline saade, mida tapeediks panna ei kõlba, kui sealt üldse mingisugust naljakübet saada tahad, siis pead seda ka vaatama.

Hendrik Terras «Edekabeli» moodi.
Hendrik Terras «Edekabeli» moodi. Foto: TV3

TV3 «Edekabel» ei ole seni veel alt vedanud ja rõõm oli kohe näha Eero Reinu kohta tehtud paroodiat ja kui Linnar Priimägi välja hüppas, siis see tegi juba meele päris rõõmsaks. Suurepärane paroodia Henrik Normannilt, usun, et ka Linnar ise kiidab selle heaks. Ta on muidugi nii värvikas kuju, et teda on vist üsna lihtne jäljendada, kui seda annet veidigi antud on.

Aga väga hea tekst, mõjus äravahetamiseni loogiliselt. Brigitte Susanne Hunt oleks võinud veidi kiledam ja hapram olla, aga mingit vaibi oli seal siiski tabatud. Kahjuks ei oleks ilma suure nimesildita osanud arvata, keda parasjagu parodeeritakse, kuigi Brigitte Susanne Hundil on oma iseloomulik anusaagimlik kõnepruuk olemas, mis võiks parodeerijatele ainest pakkuda. See oli laisk esitus. Kaja Kallas kahjuks ei tule enam üldse välja ja vaikselt vajub seekordne saade mutta.

«Edekabelis» sai Henrik Normannist seltskonnatäht Brigitte Susanne Hunt.
«Edekabelis» sai Henrik Normannist seltskonnatäht Brigitte Susanne Hunt. Foto: TV3

Klõbistame ennast Kanal 2 saate «Aastavahetuse ÕHTU!» peale. Sätendavad riided, ilutulestikulaadselt võbelevad valgusvihud, saatejuhid naeravad heleda häälega oma naljade peale. Istutakse madala musta laua taga, mille taha on tulnud musta riietunud keskealised lauljad Tanel Padar ja Karl-Erik Taukar. Laual on puuviljavaagen ja šampanja, kaamera kompab laudkonda veidi õõtsudes, jutt veereb suhteliselt igavat rada pidi ja jääb mulje, et publiku peale ei mõtle küll keegi, vaadaku me ise, kuidas endaga hakkama saame. Üldmulje on sünge ja igav, kuigi saatejuhid endiselt naeravad hüsteeriliselt laia lõuaga. Silvia Ilvese popurrii toob saatesse särtsu ja võib arvata, et saate tavaline publik jääb sellegi õhtuga kenasti rahule.

«Aastavahetuse ÕHTU!»
«Aastavahetuse ÕHTU!» Foto: Kanal 2

TV3 paiskab nüüd eetrisse intrigeeriva esilinastuse filmile «Vanamees ilma Põrsaussita». 40-minutiline animatsioon peaks olema valdava osa eesti rahva lemmik, vähemalt Vanamehe tegelaskuju küll. Minule on Vanamehe fenomen siiamaani tabamatuks jäänud, nagu jäid tabamatuks ka kadunud soome koomiku Vesa Matti Loiri naljad, aga kuna selgi aastal ei ole nagunii lootustki, et minu vere mõnigi aastavahetuse pidusaade kiiremini käima tõmbaks, siis võib ju antropoloogilist vaatlust jätkata «Vanamehe» filmiga. Ma tean sellest seni vaid niipalju, et lühikesed sketšid olid väga popid, pikka filmi käisid kinos vaatamas ka mu intelligentsemaks peetud sõbrad ja muutusid seal esilinastuse eel nagu hullunud ahvipärdikuteks. Mis on Vanamehe fluidum? Kas ma saan selle täna õhtul teada?

«Vanamees ja põrsauss» koosneb õudussugemetega lühilugudest.
«Vanamees ja põrsauss» koosneb õudussugemetega lühilugudest. Foto: Filmikaader

Kahjuks on otsestuudio saate tõttu telekava saateaeg kõvasti üle läinud ja enne veel, kui filmi peale saab, tuleb piinelda läbi ühe kehvapoolse laulu ja niru intervjuu. Kuid lõpuks see põrsapiuks algab... Tunnen, kuidas ihukarvad aegluubis vastikusest püsti tõusevad. Korralik õudusfilm, pole midagi kosta. Tõeline võikus ja jälkus, nii halb, et ei tea, kas nutta või naerda, aga kõige rohkem ajab siiski läkastama.

Mul on tunne, et see on midagi nii nilbet, et tõesti juba võib mõnele maitsemeelele päris hõrgutavalt-peibutavalt mõjuda. Umbes nagu mädakala, mida vapramad julgevad mekkidagi, kuid mille peale enamik siiski vaid kiljub eemalt. Peab ütlema, et laps kartis ja värises, vaat et hakkas äärepealt nutma suurest hirmust. Mina ise hüüdsin aina iuu, rõvee, appi ja püüdsin naerdes vähem köhida.

Jah, tuleb tunnistada, et kui te pole varem Vanameest vaadanud, siis seda sketšikollektsiooni tasub kordusest ette võtta ja omal nahal proovida. See on omaette fenomen, mida on raske sõnadesse panna. Ma vist ei ole viimase aasta jooksul kokku midagi nilbemat näinud kui see vulgaarsusevulkaan, mädanalja plahvatav pompooon! Laps kahjuks ei suutnud pärast selle filmi nägemist enam mitte midagi süüa. Loodetavasti ununeb homseks. Minule jääb sellest küll tempel mällu igaveseks.

Anne Veski tegelaskuju nukk multifilmis «Vanamees ja Põrsauss».
Anne Veski tegelaskuju nukk multifilmis «Vanamees ja Põrsauss». Foto: Kuvatõmmis saatest «Hommik Anuga»

Telesaadete õhtu kohta võib kokkuvõtteks öelda, et kui Vanamees välja arvata, siis rohkem suuri üllatusi-vapustusi õhtu ei pakkunud, küllap need, kes on harjunud telesaateid vaatama, leidsid ka sel õhtul endale harjumuspärase üles. Õhtu oli lahjapoolne, aga Vanamehe film pani sellele topeltvänge punkti. Pärast seda ongi hea minna end õue tuulutama ja vaadata, kas mõni mitteloomakaitsja ka ilutulestikku taevasse paiskab. Vanamehe kombel tahaks selle üle naerda pugistada. Ja pole hullu midagi, elasime selle aasta üle, elame ka järgmise. Head uut aastat veelkord!

Kommentaarid (8)
Copy
Tagasi üles