ARVUSTUS ⟩ Vapilõvi. Miks keegi Kersti Kaljulaidi ei mõistnud?

President Kersti Kaljulaid 29. aprillil 2019 riigikogus, kus uus valitsus andis ametivande. Foto: Mihkel Maripuu

Esimene asi, mis mulle Kersti Kaljulaidi ametiajaga seoses meenub, on tema aastapäevakõne, mis muu hulgas rääkis koduvägivallast.

Eriti püsib meeles, kuidas ühiskonnas lugupeetud mehed hakkasid teda selle kõne järel naeruvääristama. Õigupoolest püsib üleolev suhtumine Kaljulaidi tänaseni.

«Vapilõvi» on mahult õhuke, hea hooga kirjutatud, ühe õhtuga läbi loetav, käest ei pea vahepeal panema. Mulle tundub, et Daniel Vaarik tegeleb raamatus põhiliselt vastuse otsimisega sellelesamale probleemile: kuidas läks nii, et Kersti Kaljulaidist on saanud põlatud president. Võrreldes Argo Ideoni raamatuga «THI» on «Vapilõvi» hoopis teisest puust. Ideon kirjutab Toomas Hendrik Ilvese aja lühikroonika, Vaarik ennekõike presidendist. Omad eelised on mõlemal käsitlusel. Ideoni tähenduslik vaikimine nii mõnestki asjast kõneleb enda eest.