Eriti püsib meeles, kuidas ühiskonnas lugupeetud mehed hakkasid teda selle kõne järel naeruvääristama. Õigupoolest püsib üleolev suhtumine Kaljulaidi tänaseni.
«Vapilõvi» on mahult õhuke, hea hooga kirjutatud, ühe õhtuga läbi loetav, käest ei pea vahepeal panema. Mulle tundub, et Daniel Vaarik tegeleb raamatus põhiliselt vastuse otsimisega sellelesamale probleemile: kuidas läks nii, et Kersti Kaljulaidist on saanud põlatud president. Võrreldes Argo Ideoni raamatuga «THI» on «Vapilõvi» hoopis teisest puust. Ideon kirjutab Toomas Hendrik Ilvese aja lühikroonika, Vaarik ennekõike presidendist. Omad eelised on mõlemal käsitlusel. Ideoni tähenduslik vaikimine nii mõnestki asjast kõneleb enda eest.
/nginx/o/2023/12/28/15802674t1he732.jpg)
/nginx/o/2023/01/02/15057965t1hcc1a.jpg)