Tohutu kobarkäkk Eesti kultuuris: valitsused vaikisid Euroopa päästevahendid maha

Kehv palk ajas kultuuritöötajad meelt avaldama: silt Tartu linnaraamatukogu uksel andis teada, et 5.detsembril toimub hoiatusstreik ja sellel ajal on raamatukogu suletud. Foto: Kristjan Teedema

Mis võiks päriselt kõige ebaõiglasemas olukorras kultuuritöötajaid aidata? Selles aasatkokkuvõttes ei maksa oodata aasta «TOP 10»-stiilis olulisemat kunstinäitust või valdkonna mõjuagendi nime. Selline turureeglite järgi talitamine ei peaks olema kultuuris ainuvõimalik asjade kategoriseerimise või määratlemise viis.

Kultuuriruumis on võimalik pidada oluliseks ka teisi, näiteks mittemateriaalseid asjaolusid, millele suudame mis iganes väärtuskategooria välja mõelda. Seega püüan hoopis tagasi mõelda kultuuripoliitilistele nähtustele, mis tundusid olulised ja väärivad seetõttu meenutamist.

1. Euroopa päästevahendid loomesektorile, mis Eestisse ei jõua

Seda võib nimetada ka tohutuks, täielikult mahavaikitud kobarkäkiks. Ainus, kes on püüdnud avalikult meedia vahendusel probleemile viidata, on Helen Sildna, kes tekkinud olukorrale 14. oktoobri Sirbis valgust heidab. Lühidalt võiks probleemi olemuse kokku võtta nii, et 2020. aastal alanud pandeemiakriis tabas pea kõige valusamini kultuurisektorit nii meil kui mujal.

Euroopa Liidu institutsioonid reageerisid olukorrale vahetult ja võtsid 2020. aastal vastu ainulaadse nn taasteraha paketi «Next Generation EU», et kiirendada liikmesriikide toibumist. Euroopa Parlamendi eeltingimus oli, et iga liikmesriigi taastekavast eraldataks vähemalt kaks protsenti kultuurile. Riiklike kriisistrateegiate ettevalmistamise ajal oktoobrist 2020 kuni märtsini 2021 koordineeris Culture Action Europe (CAE) koos enam kui 110 Euroopa kultuurivõrgustiku ja -organisatsiooniga ühismeetmeid ja liikmesriikidele saadeti kaks avalikku kirja, milles paluti tagada kultuuri selgesõnaline taastekavadesse kaasamine.

Nagu selgub CAE raportist, Eesti tollased valitsused (jaanuaris 2021 toimus valitsuse vahetus) seda tingimust täita ei plaaninudki – või kuidas teisiti põhjendada Sildna kahetsust, et vastav info jõudis organisatsioonideni lihtsalt liiga hilja.