K, 8.02.2023

ARVUSTUS ⟩ Kelle poolt olla ristisõjas?

Alvar Loog
, toimetaja
Kelle poolt olla ristisõjas?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Raul Siniallik võitis mullu oma debüütteosega «Salajane ristisõda» kirjastuse Hea Lugu korraldatud esimese ajalooliste romaanide võistluse.
Raul Siniallik võitis mullu oma debüütteosega «Salajane ristisõda» kirjastuse Hea Lugu korraldatud esimese ajalooliste romaanide võistluse. Foto: Hea lugu

Kirjastuse Hea Lugu esimest korda toimunud ajalooliste romaanide võistlusel pälvisid kaks kõrgeimat kohta ristisõjast rääkivad teosed.

Viimasel ajal on eri sündmustest tõukuvalt – nagu näiteks seoses ühe tankiga, mille üle Eestis alles mõne kuu eest lahinguid peeti – vupsanud meie meediaruumis korduvalt pinnale seisukoht, et Teine maailmasõda pole veel läbi. Ka külm sõda, mida naiivsemad pidasid juba pikalt lõppenuks, jätkub nüüd veel jäisematel temperatuuridel. Käimasoleval nädalal mõistsin kodujärgse bussipeatuse suurele reklaamtahvlile pilku heites ühtäkki, et tegelikult kestab omal moel edasi ka ristisõda.

Sellel valgustatud ja ilmselt üsna kallilt üüritud klaasitagusel pinnal, kus vahelduvad paarinädalase intervalliga kaubanduslikud teadaanded, millega eri tooteid või teenuseid pakkuvad ettevõtted üritavad kasvatada oma kliendibaasi, turundatakse sedapuhku ristiusku. Juures on veebiaadress ning oma stiili ja paatosega tahtmatult eesseisvaid riigikogu valimisi ette kuulutav reklaamlause: «Je##us – Eestimaa lootus» (vastava isikubrändi nimi sai siin ausa konkurentsi põhimõttest lähtudes tsenseeritud).

Seda nähes olin üllatunud. Et kristlus, mis teostas ligemale 800 aastat tagasi ristisõdade näol maailma ajaloo seni ilmselt suurima ja edukaima kliendibaasi ülevõtmise, püüab sellisel pudupoodnikule kohasel viisil päästa veel, mida päästa annab. (Viimaseid eksinud hingi? Omaenese avalikku kuvandit? Võimalust pääseda riigikiriku staatusesse?)

Samas üllatas mõistagi selle kõnetuskatse viisakalt lugupidav distantseeritus. Pole ju saladus, et kristluse omaaegne tulek siinsele usuturule oli kõike muud kui arglik reklaamikampaania sotsiaalmeedias koos auhinnaloosimiste, vaimukate peibutusklippide ja kunstlikult alandatud tutvumishindadega; et kristlust turundati 800 aastat tagasi meie «väärusulistele» esivanematele vägagi vanamoodsalt verisel ja efektiivsel viisil: mõõga ja tulega.

Jah, mõõgad on nüüd taotud reklaamtahvliteks, aga ristisõja sünnitatud kultuurikatkestusest tekkinud ajalooline trauma pole vist veel täielikult läbi põetud ega unustatud. Ka mina, kes ma läbinisti (ja igas mõttes lootusetult) areligioosse inimesena ei ole neis küsimustes ei metsa ega Vatikani poole, võpatan ometi alati võikusest, kui keegi – ja neid ikka jätkub – ütleb mingi erilise, vaid selleks puhuks reserveeritud laulvuse ja popsiliku uhkusega Eesti kohta täie enesestmõistetavusega «Maarjamaa». (Võpatasin ka nüüd seda kirjutades.)

Eesti kultuuris on ristisõda ikka teemaks olnud. Hiljutistest teostest meenuvad esimestena mängufilm «Malev» ja ansambli Kurjam pala «1227». Kirjanduses on seda kõige meeldejäävamalt kajastanud oma romaanitriloogiates Karl Ristikivi ja Tiit Aleksejev. Mullu lisandus siia väärikasse nimekirja veel kaks pikemat proosateost: Raul Sinialliku «Salajane ristisõda» ja Sverre Lasni «Risti vägi», mis pälvisid kirjastuse Hea Lugu ajalooliste romaanide võistlusel vastavalt esimese ja teise koha.

Sverre Lasni (snd 1968) romaani «Risti vägi» kaanel on raudkiivris ja -turvises kurjakuulutava välimusega mees, kelle näo ette on tõstetud mõõk. Ta annaks ühtaegu nagu truudusevannet ja valmistuks kedagi lööma. See on kaunis ja ajaloolises plaanis ilmselt üsna autentne pilt, ent kaadri steriilne puhtus, mis pärineks justkui kuskilt ooperilavalt, ei ühti eriti Lasni romaani üldise käekirjaga, mida iseloomustavad suuresti lopsakad kirjeldused tapmistest, piinamistest, põletamistest ja vägistamistest.

Märksõnad
Tagasi üles