Von Krahli Teater – mõjudele avatud kultuurimaja

Von Krahli teater 90-ndate alguses. Foto: Erakogu

See võib kõlada mõneti paradoksaalselt, kuid tagantjärele mõeldes tundub, et võlgnen oma huvi eest psühholoogilise teatri vastu paljuski tänu just Von Krahli Teatrile.

Kui tihti räägitakse, et Krahl vastandub n-ö tavapärasele teatrile ja lõhub kinnistunud norme, siis noore poisina Krahli sattudes ei olnudki mul ju veel jõudnud tekkida ettekujutust, ammugi tüdimust paljukirutud peavooluteatrist. Mul ei olnud tarvis hakata Krahli abil lõhkuma kivinenud klišeesid, vaid sain seda võtta positiivse programmina.

Krahl ja mõnisada meetrit eemal Noorsooteatris lavastanud Mati Unt tekitasidki arusaama elusast teatrikeelest ning ilmselt seetõttu olen saanud järgneva kolme aastakümne jooksul suhtuda rahulikult ja vajadusel kriitiliselt nii avangardi kui peavoolu. Minu jaoks ei ole Krahlist saadud suurimad vapustused mitte vastandumismanifestatsioonid, vaid hetked, kui olen tundnud, et mõni lavastus sõnastab/kehastab nii teesi kui antiteesi ning sooritab siis ise hüppe ka sünteesitasandile. Teater, mis lihtsalt ei lõhu ega kinnista, vaid näitab eeskuju, innustab uskuma, et üks või teine maailm või taju on päriselt võimalik. (Värskelt taaselustas sellist Krahli-puudutuse tunnet Rainer Sarneti film «Vaino Vahingu päevaraamat».)