:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/11/03/14937834t1h46b3.jpg)
Eestis algab Eurovisiooni-hooaeg tänavu väga vara. Juba täna, 12. jaanuari õhtul saab ETV vahendusel kaasa elada Eesti Laul 2023 1. poolfinaalile, kus võistlustulle astuvad esimesed 10 laulu. 2. poolfinaal toimub juba 14. jaanuaril. Lõplik valik on langetatud 11. veebruariks, kui toimub Eesti Laul 2023 superfinaal ning nõnda on eestlased juba veebruariks otsustanud, kes sõidab maikuus Eestit esindama Eurovisiooni lauluvõistlusele Liverpooli. Kellele, aga pöialt hoida?
Kahekümne laulu seast, mis tänavu võistlustulle astuvad, leiab eripäraseid ja põnevaid lugusid märksa rohkem, kui eelnevatel Eesti Laulu aastatel. On sellest ka varem räägitud, kõige tähelepanuväärsemalt Robert Linna, kes ütles, et igavatele ja «liiga ühte auku» lauludele pani ta koheselt hindeks null ning selle reegli järgimine on üldpilti vaadates end selgelt ära tasunud. Lood on eriilmelised ning minu jaoks kerkisid üles vaid paar üksikut lugu, mille ülesehitus, idee ja üldine emotsioon sarnaneb märgatavalt mõne eelmisel aastal Eesti Laulu või Eurovisiooni-konkurentsi pääsenud lauluga.
Žanriliselt jaotuvad lood esimeses poolfinaalis üsna põnevalt: on kaks rock-lugu, kolm võrdlemisi traditsioonilist ja eurovisioonilikku power-pop ballaadi, kaks lugu, mida saaks määratleda kui hüper-poppi, indie-pop lugu, soulist inspireeritud pop-lugu ja räpp-popp lugu.
Tänavune konkurents on uskumatult tugev, ent üht selgelt eristuvat võidulugu minu silmis veel välja joonistunud ei ole. On palju lugusid, millele on võrdselt võimalusi finaali jõuda, ent esimest korda üle aastate näib mulle, et tegelik võitja võibki välja kujuneda alles finaalis ning olulist rolli võib mängida see, milline on lavasõu, kui puhtalt tuleb noortel artistidel laulmine välja ning kuivõrd suudavad nad televaatajatele naha alla pugeda.
Minu hindamine toimub puhtalt muusikavideote põhjal, ehkki arvesse võtan ma siiski ainult laulu, aastaid Eesti Laulu ja Eurovisiooni lauluvõistluse jälgimisel omandatud teadmisi ning kogemust ja mõnevõrra ka praeguseid trende muusikamaailmas. Siiski rõhutan, et ma ei pretendeeri universaalsele arvamusele ning minu edetabel on subjektiivne.
Neon Letters ja Maiko, «Tokimeki»
Neon Lettersi ja Maiko lugu «Tokimeki» on ühelt poolt üks kõige tugevamaid lugusid Eesti Laul 2023 konkurentsis, ent eelnevad aastad on tõestanud, et eesti kuulaja suhtub lugudesse, mis pole eesti- või inglise keeles, võrdlemisi passiivselt, võiks isegi öelda, et skeptiliselt. Selle ebatavalise reegli ainus ja tõsiselt silmapaistev erand viimastest aastatest on 2018. aastal Eestit esindanud «La Forza», mis oli täielikult itaalia keeles.
Sarnaselt kawi «Valikule», mida ma järgmisena mainin, on ka Neon Lettersi ja Maiko «Tokimeki» ääretult nooruslik ja kaasaegne laul. Tulevikku vaatavaid pop-lugusid, mis on osutunud menukaks Spotifys, ent miks mitte ka TikTokis, on varem olnud küll, ent midagi, mis oleks nii klaar, läbimõeldud kontseptsiooniga ning mõjuv poplaul, mulle hetkel ei meenu.
Esteetiliselt paeluv, isegi pisut suhkruvatine ja romantiline «Tokimeki» võiks minu meelest vabalt Eesti Laulu konkursilt Eurovisioonile sõita, et sealt siis võidukana naasta.
kaw, «Valik»
Minu peamised argumendid pidamaks esimese poolfinaali üheks tugevaimaks lauluks kawi lugu «Valik», on üsna ilmselged: «Valik» on üks kahest eestikeelsest laulust ning see on lihtne ja meeleolukas. Mõnikord ei olegi muud vaja, et lugu õnnestuks.
Muidugi, nagu toon ma välja ka nii mõnegi järgneva loo puhul, ei pruugi ka kawi lugu olla päris kõigi esimene valik, nagu see on minu esimene valik. Ilmselt on see nii mõnegi kuulaja ja hääletaja jaoks liialt moodne, räpikeskne, ehk võiks isegi öelda, et sel pole piisavalt rahvusvahelist mõjujõudu, et väljaspool Eestit läbi lüüa, kuid mulle vastupidiselt tundub, et kawi «Valik» on sedalaadi tulevikku vaatav laul, mille nooruslik energia ja värskus võiks mõjuda ka Euroopa kuulajatele.
On ka üsna tõenäoline, et just kaw on artist, kelle puhul võivad määravaks saada nooremate televaatajate hääled ning neid hääli ei maksa sugugi alahinnata.
Andreas, «Why Do You Love Me»
Esimese poolfinaali ballaadidest on võluvaim Andrease «Why Do You Love Me», ent seda suuresti selle pärast, et Andrease lugu ei ole päris keskmine Eurovisiooni pop-ballaad, mis algab aeglaselt, murdub refrääni eel ning digimuutub elust suuremaks power-pop looks, mida ka Eurovisioonile igal aastal päris mitu jõuab. Andrease lugu on võrreldes kaasvõitlejatega pisut poeetilisem ja meloodilisem, kuid on see ka täpselt õigel konkursil.
Mu meelest tuleks siin hoopis silmas pidada, et Eesti on üsna mitmel järjestikusel aastal mõne sedalaadi euro-ballaadi saatnud, kui Stefani märksa tempokam ja kantri-sugemetega lugu välja arvata, ning ma ei ole kindel, kas tänavu oleks veel üks ballaad õige tee.
Ma hea meelega väldiksin ealist diskrimineerimist, kuid kui esimeses poolfinaalis on üks lugu, mis võib mõjuda nii lastele, nende vanematele kui ka vanavanematele, siis usun ma, et see võiks olla Andrease «Why Do You Love Me»
Bedwetters, «Monsters»
Kahest 1. poolfinaali rock-loost usun ma rohkem Bedwettersi ja nende loo «Monsters» edusse. Ühest küljest seetõttu, et mulle tundub, et sel on rohkem läbilöögiks vaja minevat veetlust ja sarmi, teisalt selle pärast, et sel on mõnevõrra rohkem meeldejäävust, ning on Bedwetters end ka eestlaste teadvusesse juba talletanud, mis Eesti Laulu kontekstis võib osutuda suureks eeliseks.
Siiski saab ka «Monsters» puhul tõmmata paralleele möödunud aasta konkursiga. On ka Bedwetters end juba tõestanud bänd, kes astub võistlustulle meeleoluka ja meloodilise rock-lauluga, sarnaselt möödunud aasta Soome esindajale, The Rasmusele, ja mõnes mõttes ka ülemöödunud aasta Soome esindajale, Blind Channelile.
Siiski tuleb Bedwettersi kasuks öelda, et kui nende lavasõu on vähegi samavõrd lõbus ja värvikirev, kui on «Monstersi» muusikavideo, siis ma ei näe ühtki põhjust, miks lõbusa rock-laulu ja värvilise sõu kombinatsioon ei võiks end inimeste muljet avaldada.
Anett ja Fredi, «You Need To Move On»
Aneti ja Fredi seekordne lugu, «You Need To Move On», meenutab mulle eelkõige Aneti ja Fredi eelmist laulu. Ma ei läheks nii kaugele, et ütleks, et need on põhimõtteliselt sama lugu, kuid kahel laulul on teatav sarnasus, peamiselt loo ülesehituses ja üldises meeleolus, mis mõjub pisut liiga turvaliselt.
Aneti ja Fredi lugu oleks võinud olla väga hea, kui kaks artisti, kelle koostöö selgelt suurepäraselt sujub, oleks pisut oma muusikalisi piire nihutanud. Anetil on häält ja ideid ning näib, et ka Fredil on mõtteid, mille muusikasse toomine olnud erakordne. Loodetavasti ei jää see Aneti ja Fredi viimaseks ühiseks osalemiseks Eesti Laulul, sest Eurovisioonipotentsiaali on mõlemas meeletult, kuid tundub, et hirmu muutuste ees on veelgi rohkem.
ELLIP, «Pretty Girl»
«Pretty Girli» suurim puudus minu silmis on, et see meeldib ja mõjub üsna spetsiifilisele muusika-kuulajale. Kuigi kindlasti ei tasu alahinnata seda, kui meeldejääv üks või teine laul on, ning «Pretty Girl» on esimese poolfinaali valikust üks meeldejäävamaid ning seda suurepärases mõttes.
Minu suurim hirm on see, et «Pretty Girl» on pisut liiga eksperimentaalne ning võib keskmisele Eurovisiooni-vaatajale mõjuda võõrastavana.
OLLIE, «Venom»
Üsna suure üllatusega avastasin ma, et OLLIE lugu «Venom» on YouTube andmeil üks kõige populaarsemaid. On see viimase kuu jooksul kogunud tervelt 101 000 klikki, mis on üsna tähelepanuväärne saavutus. Ma ei tea, kas selle taga on suurepärane turundustöö või on lugu lihtsalt peadpööritava tempoga kogunud suure hulga fänne, kuid mõlemal juhul võib see nii poolfinaalis kui ka finaalis osutuda suureks eeliseks.
Ollie laul mõjub kahtlemata nostalgiliselt kõigile, kes varaste nullindate alternatiiv-metalit igatsevalt meenutavad ning siiani oma elu raskemaid hetki Papa Roachi ning Bullet For My Valentine'i saatel mööda saadavad. Sel on toorust, jõudu ja ambitsiooni, ent Ollie on isegi «Terevisioonis» tunnistanud, et laul on äärmiselt keerukas ning seda laulda on tõeline katsumus, millega Ollie hakkama ei pruugi saada.
Seetõttu ei hakka ma ka luiskama: mul on hea meel, et poolfinaalidesse on nõnda mitu rock-lugu jõudnud. Kuid ma ei hakka ka ilustama ning ütlen, et mu jaoks ei tundu ülejäänud valiku kõrval üleliia tõenäoline, et Eesti Laulu võiks tänavu võita rock-lugu.
JANEK, «House Of Glass»
See, et ühte auku ja igavaid lugusid on tänavu vähem, ei tähenda, et neid üldse ei oleks. Minu jaoks on ka JANEKU «House Of Glassi» suurim probleem see, et see kõlab oma elementidelt sarnaselt kahe lauluga, mis möödunud aastal Eurovisioonil läbi lõid: esimene neist on Austraalia lugu «Not The Same», mida esitas Sheldon Riley, teine aga Rootsi lugu «Hold Me Closer», mida esitas Cornelia Jacobson. Ehkki sarnaseid jõulisi pop-ballaade on pea igal aastal üks kuni mitu, kerkib «House Of Glass» Eesti Laulu eelvalikust seda eredamalt esile, et põnevaid ja originaalsemaid lugusid on oluliselt rohkem.
See on koht, kus tuleks mõelda, millises kategoorias me tegelikult võistelda tahame: on need aastast aastasse korduvad jõulised ballaadid või innovatiivsed popphitid, millel on ka raadio-potentsiaali väljaspool Eestit ja Eurovisiooni lauluvõistlust.
MIA, «Üks samm korraga»
MIA «Üks samm korraga» on üks väheseid laule Eesti Laul 2023 konkurentsis, mis ei tekita minus ühtegi tugevat emotsiooni, ei positiivset ega negatiivset. Ka ei räägita MIA puhul sugugi laulust, vaid kõige huvitavam näib tema puhul olevat hoopis see, et tegemist on kiropraktikuga, kes on muuseas nautinud teatavat edu muusikuna ka 2010. aastate alguses. Ka on ta varem osalenud Eesti Laulu konkursil.
Mulle tundub, et MIA lugu võib osutuda üheks neist, mis kaob sama kiiresti, kui ilmus. See pole ülejäänud konkurentsis üleliia meeldejääv, selles ei ole mängulisust ega ka selgesti eristuvat niši, visuaali või iseloomu.
MERLYN, «Unicorn Vibes»
Ütlen ausalt, et MERLYNi «Unicorn Vibes» on ainus lugu, mille puhul ma ei saa päris täpselt aru, mida see Eesti Laulu poolfinaalis teeb. Ma ei mõista päris täpselt, kelle hääli MERLYN püüab, kellega samastuda üritab, millest ning kellele ta laulab.
MERLYN ise tunnistas Raadio Elmarile, et tema eesmärk oli Eesti Laulul võistelda looga, mis poleks järjekordne armastuslugu, kuid kas sedavõrd radikaalne erinemine ülejäänud konkurentsist on ikka hea? Samas ei saa eitada, et MERLYNi «Unicorn Vibes» sarnaneb mõnevõrra ühele Eurovisiooni suurüllatajale - 2018. aastal võidutsenud Iisreaeli laulule «Toy», mis oli samamoodi värviline ja selgelt eristuv. «Unicorn Vibes» ei ole siiski samavõrra meeldejääv ning ei paku see ka samaväärset üllatuslikkust.