Jeff Beck – igast asendist perfektne

Jeff Beck suri bakteriaalsesse meningiiti. Foto: Jerome Brunet/ZUMAPRESS.com

Kitarriheeros on rokimütoloogias ikka üksjagu keskne kangelane. Laulja on justkui bändi ees, saab nagu seda põhituld enda peale, aga mõneti isegi suuremat varju heidab talle kitarrist. See keegi, kelle pilli spetsiifika võimaldab võtta ka igasuguseid efektseid, ilmselt ka falliliselt esinduslikke poose. Ja siis vist tulevad bassimees ja trummar, ehkki mulle ei meeldi nii mõelda, meeldib mõelda pigem vastupidi, aga karta on, et populaarne kujutlus sageli mõtleb pigem nii.

Üks suurtest kitarriheerostest – Jeff Beck – varises 10. jaanuaril 78-aastasena manalasse ja kui palju neid nüüd enam üldse alles on.

Nägin Jeff Becki juunis Helsingis. Esines seal koos Johnny Deppiga. Kontsert oli väga populaarne. Võis mõelda, et paljud olid tulnud Deppi pärast, aga sama palju võis mõelda, et paljud olid tulnud ikkagi Becki pärast. On teda ju nimetatud ka kitarristide kitarristiks. See tähendab siis sellist kitarristi, keda kuulavad eelkõige kitarristid, profid, asjatundjad.

Kuulavad kõiki neid nüansse ja uuendusi ja püüavad siis ehk õppust võtta. «Ta lihtsalt võtab ükskõik millisel momendil ükskõik millise kitarri ja mängib ilma igasuguse soojenduseta täiesti perfektselt,» kirjutas kitarrist Rainer Jancis Facebookis jagatud Becki lingi juurde.

Helsingis tundus Beck ka igati vitaalne... ja ma isegi ei lisaks siia väljendit vanahärra. Temas nagu polnud vanahärralikkust, ehkki aastaid juba 78. Tema Yardbirdsi bändikaaslane Eric Clapton tundub märksa vanahärralikum. Teksajakk seljas, päikeseprillid ees, isegi ei osanud teda kuidagi mingi vanusenumbriga seostada, pigem siis ajatu.

Kui mõtlen sõnale «kitarriheeros» (ega mulle see sõna ju tegelikult eriti ei meeldi, see on selline kenitlev ja natuke naeruvääristav), meenub kohe ansambel Yardbirds. Sellest 60-ndate briti psych-roki bändist käisid läbi nii Eric Clapton, Jimmy Page kui Jeff Beck. Becki kitarristiks olemise ajal tegi see ka oma kõige tähtsama plaadi «Roger the Engineer»(1966).

Kui Clapton oli rohkem selline bluusipurist, võttis Becki ajal repertuaar ette tõhusaid käike popi suunas, mida mõned talle ka pahaks panid.

Aga niimoodi toimetas Beck terve oma karjääri vältel. Alustas bluus-rokist, liikus džäss-rokini. 1976. tuli välja selle liini ühe parema plaadiga, Beatlesi George Martini produtseeritud «Wirediga». 1980-ndal muutused jätkusid («There and Back»), produtsenditooli istus Miami Vice'i teemalooga hiljem kuulsaks saanud Jan Hammer ja lasi oma miamivice'ilikel sündisaundidel kõlada. Eks leidus neid, kes sedagi pahaks panid.

Minu üks lemmikuid Becki plaate on Chici Nile Rodgersi produtseeritud «Flash» (1985). Sellel on ikka geniaalset kõrgresolutsiooniga nätsu-pop tunnetust. Just sellist tunnetust, et tahaks kogu seda venivat roosat mõnu endal lõputult läbi kõrvade, silmade ja aju lasta.

Muidugi nende omamoodi pop-täiuste juurde jõudmisega Beck ei peatunud, nagu talle sedasorti peatumine, fikseerumine, settida laskmine ja halliks kiviks kasvamine polnud väga omane – 90-ndad tõid uusi suundi, ja korraks ka tagasiminekuid bluusroki juurte juurde, sest miks ka mitte. Nii et alati ainult edasi polnud Becki käik, vaid vahel ka tagasi. Aga ilmselt selleks, et sealt jälle kuhugi edasi minna.

2000-ndatel jõudsid ta muusikasse elektroonilise tantsumuusika helid – natuke drum n’ bass'i (küll kerge hilinemisega, aga Beck suutis seda siiski piinlikkuseta ja orgaaniliselt integreerida), EDM-i ja veel rohkem new-age’i sünteetilisi ja juustuseid halosid. Võib-olla eraldiseisvana need plaadid polnudki nii head, aga kui mõtlesid Becki valikute ja karjääri kontekstis, siis kõlasid muidugi huvitavalt. Ja natuke mulle tegelikult new age juust meeldib ka, sellise asja kohta öeldakse vist guilty pleasure.

Eelmisel aastal ilmus siis plaat Johnny Deppiga, kus olid peamiselt kaverid– Velvet Underground, Beatles, Marvin Gaye jne. Eks tehti neid ka Helsingi laivil, kuigi Deppi kahvatuvõitu laulmise pärast pidi kastaneid tulest välja tassima ikkagi Jeff Beck. Aga ta tassis. Profilt. Ilma mingisuguste küsimusteta.

Kontsert ise algas õnneks Becki soolokavaga ja päris alguses, kui õigesti mäletan, oli üks Mahavishnu Orchestra lugu. Selline klassikaline džäss-rokk tarretamine, mida natuke loojuma hakanud päikesega ja mõne tuhandete jalapaaridega ülespekstud tolmuteraga õhus on ju ikka hea kuulata.

Kusjuures ma polnudki Jeff Becki enne selleks kontserdiks ettevalmistamist kuigi palju kuulanud. Nime muidugi teadsin ja mäletan, kuidas ta Michelangelo Antonioni filmis «Blow-Up» (1966) kitarriga tõrkuvat võimendit tagus, aga ikka olin mõelnud temast kui kellestki, kes «äkki pole mu jaoks huvitav».

Aga hakkasin kuulama. Ja jäin kuulama. Kui alguses mõtlesin, et teen nö. põhialused selgeks, siis kuulama jäädes hakkas see kõik mind hoopis palju rohkem huvitama, avanesid need kõikvõimalikud jäneseurud, mis avanevad siis, kui kunstitegemise juures on paugutanud kujutlusvõime kahur ja selle toru on suunatud nii, et see tulistaks kaugele.

Mulle eriti ei meeldi selline sõna nagu «tänulik», ehkki seda tänapäeval palju armastatakse kasutada. Aga mõtlesin pärast seda Becki elutööga tutvumist, et vaata kui hea, et ikka tutvusin ja kui poleks tutvunud, oleks mu elu tõepoolest vaesem. See on kindel.