NÄDALA PLAAT ⟩ Kaido Kirikmäe subkultuurimaja

Kaido Kirikmäele on alati meeldinud mõte pisikesest poeruumist, kus heliplaatide ja T-särkide vahele mahub ka mõni tore kontsert koos toredate kuulajatega. Viljandis saab see unistus nüüd teoks. Foto: Elmo Riig/Sakala

Mitmekülgse Kaido Kirikmäe elektrooniline muusika on mulle alati meenutanud sõnadeta luulet. Tema värske album «Epic» on taas suurepärane näide sellest, kui kõnekas saab tegelikult olla, ilma et sõnu kasutaks. Olemise telg on kulg ja Kaido Kirikmäe läheneb sellele oma subkultuurides karastunud tunnetusprismaga, kus filosoofiline stoilisus on segatud paraja mässumeelsusega.

Mitte et tingimata alati peaks tagasi vaatama, aga Kaido Kirikmäel on olnud pungiperiood, ta on olnud krišnaiit. Huvitaval kombel on tal õnnestunud vahel isegi oma kõige mediteerivamasse muusikasse kuidagi mässulised punginoodid vahele kirjutada ning tema paari aasta tagused remiksid meie pungiklassikute Psychoterrori «Lurjusest» ja J.M.K.E. «Viimasest põlvkonnast» on väga peen, nakkav, ja kõrgem pilotaaž.

Eksperimentaalse elektroonika ja unelevate helide esilemanaja Kaido Kirikmäe viies sooloalbum «Epic» sisaldab seitset pala, mis autor ise on kaardistanud muusikaliselt unenäolise ambient-elektroonika ning coldwave’i äärealadele. Heliplaadi materjal sai alguse möödunud aasta alguses Põhja-Indias asuvas Vrindavana külas ning Lõuna-Indias Puri linnakeses. Kirikmäe salvestas päevasel ajal kohalikke keskkonnahelisid ning sobitas salvestatu öistel lindistussessioonidel muusikasse.