«Ma konkureerin selleks, et heita valgust piinale, mida põhjustab Alzheimeri tõbi,» tunnistas kunagi Johnny Rottenina tuntud laulja. «Seda muudkui eiratakse, aga kui saan sellele tähelepanu tuua, siis loodetavasti viib see meid sammukese lähemale ravi leidmisele.» Lydon rõhutas, et olulise sõnumi levitamine on tema jaoks võitmisest tunduvalt olulisem. Seetõttu ta isegi ei vaevu viie konkurendi laule kuulama.
Public Image Ltd. pürgib Eurovisioonile lauluga «Hawaii», mis mõeldud olema armastuskiri Lydoni naisele Norale, kellega laulja on abielus olnud 44 aastat. Public Image Ltd. nimetab seda «mõtlikuks ja isiklikuks, aga kõigile mõistetavaks armastuslauluks, millega kõik suhestuda saavad.»
Laulu inspireeris puhkusereis, mille Lydon koos Noraga ja Public Image Ltd.'ga 80ndatel ette võttis. Selle reisi käigus olevat meri olnud vali, metsik ja ohtlik, põhjustades peaaegu bändi mänedžeri uppumise.
Lydon kohtas oma tulevast abikaasat 1975. aastal Vivienne Westwoodi poes. Paar abiellus neli aastat hiljem. «Mind vaimustas tema täielik iseseisvus. Ta oli nagu filmist välja astunud. Ta mõjutas täiesti individuaalselt, teda ei huvitanud toonased moeröögatused. Muidugi teda hoiatati, et ta minu lähedale ei tuleks. Ma olevat kohutav. See ainult suurendas ta huvi,» meenutas Lydon esimest kohtumist.
Nora Forsteril diagnoositi Alzheimeri tõbi 2018. aastal. Pärast seda pühendus Lydon abikaasa eest hoolitsemisele, ostes internetist toidukaupu ja valmistades talle sobivaid roogasid. «Olgugi et mu abikaasa on haige, avastame me teineteise juures uusi ja põnevaid asju. Alzheimeri tõve tõttu ei saa ta ennast alati selgelt väljendada, aga inimene, keda armastad, on haiguse all endiselt olemas. Kõige nukram oleks sellist haigust põdeva inimesega suhtlemine katkestada,» ütles Lydon.
Lydonis tekitab suurt ärevust sedavõrd isikliku lauluga Eurovisioonile pürgimine ja maailma ees esinemine, kui Public Image Ltd. laul peaks suurde finaali pääsema. «Kui meid saadetakse Eurovisioonile, tunnen ma seal kindlasti suurt lavahirmu ja täielikku paanikat. Mõte sellest, kui suure publiku ette astuda tuleks, lööb hingetuks.»