Kuulge, kas te Ida-Euroopat veel mäletate?

Vladimir Arhipovi ready-made’id jäävad iselaadseks ülistuseks viletsuse leidlikkusele. Vasakul «Gennadi Vladimirovitši vann-voodi» (2001) ja paremal liiklusmärgist lumelabidas (1998). Foto: Stanislav Stepashko

Lugedes Kumu projektist, mis tirib püünele konkreetse kaasaegse kunsti kogu meie naabritelt, lätlaste Māris Vītolsi ja Irina Vītola kollektsiooni, olin esialgu kriitiline.

Ühe eraambitsiooni glorifitseerimine keskses rahvuslikus kunstiinstitutsioonis tundus mulle problemaatilisena, eriti olukorras, kus mitmed kaasaegse kunsti võtmelised tegevusvaldkonnad – võtame kasvõi uue keskkondliku kunsti laine või hiljuti aktualiseerunud ikonoklasmiteema – on Kumu poolt seni katmata.

Ootusi ähmastas ka kaasaegse kunsti kogumise seis Eestis, olukord, mis on pehmelt öeldes poolpidune. Ei tea, kas on asi rahas, orientatsioonis või missioonis, kuid meil pole keegi söandanud seada endale Vītolsite ambitsioonikaid eesmärke – kõnetada Ida-Euroopa kultuuriteadvuse arhetüüpe, pannes seejuures mälutöö kunstis kõnelema regiooni lähiajaloo keeles.