Saada vihje

ARVUSTUS Paroodilises spioonikomöödias tühistab naer kurjuse

Copy
Lavamaterjalina on Ugala «39 astet» vembukas, aga nõudlik ja keeruline värk, mis vajab tublisti sisse-, kokku- ja vallamängimist.
Lavamaterjalina on Ugala «39 astet» vembukas, aga nõudlik ja keeruline värk, mis vajab tublisti sisse-, kokku- ja vallamängimist. Foto: Silver Kaljula

Alustan teatriloolisest järjepidevusest: juba teist korda lavastab Sander Pukk komöödia, mille esmaettekanne Eestis toimus Rakvere teatris. Sünnib see puhta juhtumisi või siiski sihilikult?! Kõigepealt «Shakespeare’i kogutud teosed», Rakvere teatri menutükk aastast 1996, lavastaja Ain Prosa. Puki lavastus esietendus Kuressaare teatris 2020 ning naerutab publikut tänini.

Nüüd «39 astet», mille Rakveres lavastas Kati Kivitar 2010. aastal. Ugala suurel laval esietendus spioonikomöödia jõulukuu alguses. Kahetsusväärselt põhineb mu kirjutis jaanuarikuisel külalisetendusel Salme kultuurikeskuses. Ega see minust kena ole, tean suurepäraselt, et lavastusi tuleb vaadata kodulaval. Sestap ei oska ega söanda mõõta, kuivõrd võõras mängupaik etenduse vunki ja uljust kahandas. Või vastupidi, eufooriat paisutas.

Pärast Rakvere teatri esietendust olen kirjutanud oma märkmikus: «1935. aasta mustvalge spioonifilmi totaalne paroodia on mõeldud ennekõike vaimukaks näitlejateatriks. Tervikuna jäi esietendus veel tehniliseks ja rabedaks.» Tõsi, lavamaterjalina on «39 astet» vembukas, aga nõudlik ja keeruline värk, mis vajab tublisti sisse-, kokku- ja vallamängimist, et neli osalist rolle maksimaalselt naudiksid, ja publik ühes nendega.

Tagasi üles