Shakespeare’i tragöödia «Macbeth» on lugu võimuahnest mehest, kes päästab lahti verepulma – ühest tapmisest saab mitu ja veri, mis kord käed määrib, ei tule enam kunagi sealt maha. Ehkki Semperi-Ojasoo-Eltsi lavastus tõukub originaalmaterjalist, tõdeb lavastaja Ene-Liis Semper, et see pole klassikaline narratiiv, vaid siin avaldub korraga palju kihte: tekst, muusika, rütm, värv, kujundid.
Lavastuses kõlavad Sumera «Pikseloits» (1983) ja katkendid sümfooniatest nr 1 (1981), nr 2 (1984), nr 3 (1988), nr 4 (1992), nr 5 (1995), nr 6 (2000).
«Mulle tundub Lepo Sumera muusika tänases kontekstis eriti adekvaatne. Selles on mingi ärevus, valu, inimlik haavatavus,» sõnab Semper. Lavastaja Tiit Ojasoo lisab, et Sumera muusika annab lavastusele võtme ja konteksti: «Ta muusika ei ole mitte dekoratiivne, vaid see dikteerib tihti kogu stseeni atmosfääri ja vahel enamgi.»
Muusikajuht ja dirigent Olari Elts leiab, et Sumera on Eesti muusikas üks teatraalsemaid heliloojaid, seda nii loomingus kui elus. «Kogu tema sümfooniline muusika võiks olla ka teatrimuusika ja mitte selle tavapärases või instrumentaalteatri tähenduses, vaid pigem sellises metatasandil toimuvas, kus gestus väljendub paljudes muusikalistes parameetrites, mis on iseloomulikud pigem ooperi- kui sümfoonilisele muusikale, ja kus kujundil on tohutult tähendusruumi,» räägib Elts.
Sumera muusikast tõukuvalt tellisid lavastajad Hasso Krullilt «Macbethis» tegutsevatele nõidadele originaaltekstid. «Sumera on nii mitmetasandiline, aga ka nii ilmselgelt kaugel angloameerikalikkusest, et briti nõiad oleks selle taustal mõjunud lihtsalt nagu mingid karnevalikostüümides tolad. Hasso sukeldus uue teksti tarvis vanadesse manatekstidesse; ta teadis, kust neid otsida,» on Semper öelnud.