R, 3.02.2023

Meeleheitel koduperemehe värsistatud kaebed

Alvar Loog
, toimetaja
Meeleheitel koduperemehe värsistatud kaebed
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kalju Kruusa.
Kalju Kruusa. Foto: Erakogu

Kruusa Kalju luulekogust «Üleelamiste vanake» leiab poeetilisi peegeldusi ühe pehmost pereisa taandumislahingutest sõjas perekondliku olme armutu tegelikkusega.

Kalju Kruusa, «Üleelamiste vanake».
Kalju Kruusa, «Üleelamiste vanake». Foto: Raamat

Loomingu Raamatukogul on olnud juba mitukümmend aastat ilus ja üllas traditsioon alustada uut aastakäiku eesti autori teosega. Tänavu on selleks «Üleelamiste vanake» – eeloleval sügisel 50. sünnipäeva tähistava Kruusa Kalju (varem tuntud ka kui Kalju Kruusa) kaheksas luulekogu.

Kruusa on nii inimese kui ka kirjanikuna võluv ekstsentrik, õrna hingega krutskimees, suure väljendusvajadusega introvert, isikupärane esteet ja stiilimeister. Alates rühmituse Erakkond esimesest kogumikust «Üheksavägine» (1997) ning oma esikkogust «Meele-olu» (1999) on ta püüdnud jõudumööda luua uut luulekeelt, kohandada nii harjumuspäraseid kui ka harjumuspäratuid väljendusvahendeid vastavaks enese sisemise autorihääle eripäradele.

Eelmise sajandi lõpuaastatel tegi Kruusa ülepakutult väljamängitud vorminihke – ehk selle, mis mõjuks enamiku ülejäänud kolleegide loomingu kontekstis hulluse, maitsetuse ja/või küündimatusena – osaks oma kirjanduslikust stiilist ja autoribrändist, kehtestas endale suuresti ise kaanoni. Täpselt nii, nagu iga «tõeline» looja ideaalis peakski tegema (need, kes seda ei suuda või soovi, on ühe kõrgmodernistliku ideaali järgi kõigest konformistlikud epigoonid ja käsitöölised).

Toona intrigeerisid mind lugejana tema ülimalt veidra arhitektoonikaga tekstid, mis olid naeruväärsuseni hakitud ja ülekonstrueeritud ning näiliselt justkui liigestest lahti ja rütmist väljas. Teema ja tundetooni poolest oli see dekadentlik-depressiivsete meeleoludega leboluule: eremiitliku erudiidi eksistentsiaalsed idüllid looduslikus keskkonnas.

Vahepeal on Kruusa tulnud luuletajana pika tee, vahetanud romaani kultuuritraditsioonist ülevõetud elu- ja tekstitunnetuse järk-järgult orientaalse vastu. Ning otsinud sealjuures kogu aeg oma loomingule justkui «õiget» väljendusplaani, tundetooni ja autorikuvandit.

Lühidus on selguse lähisugulane

«Üleelamiste vanake» on minu hinnangul Kruusa seni kõige rahvalikum kogu, selle tekstide ligipääsetavus seisneb ühtlasi nende lühiduses. Ta kirjutab: «Olude sunnil mu laulukesed jäävad / üha napimaks – / jäävad ühe lausega üksnes jäämäe tipuks» (lk 28).

Eks ta ole: lühidus on tarkuse ja selguse lähisugulane. Iga hea (ning iseäranis jaapani haikukultuuris marineerunud vaimu ja maitsemeelega) kirjanik hoidub liigsest sõnavahust, heidab enamiku paberile tikkuvatest värsiridadest varem või hiljem – aga hiljemalt enne nende trükkiminekut – minema kui redeli, millest on üles ronitud, aga mida rohkem tarvis ei lähe. Ikka selleks, et sõnad ei devalveeriks üksteist ja kvaliteet ei lahustuks kvantiteedis.

Kruusa uue kogu luuletustest on minu senine lemmik kõigest üherealine: «ELAN KUIDAgi kägaras» (lk 49). Teksti (kui mõttelise jäämäe) veepealne osa on siin väga väike, kuid tabavalt valitud suhe kõigi kolme sõna vahel laseb aimata veealuse osa ähvardavalt laia ja tumedat varju. Ning kannataja isikupäraselt (ja otsapidi eneseirooniliselt) läbitunnetatud suhet oma kannatustesse.

Märksõnad
Tagasi üles