Juurikas. Uudisjutt

Saalomon Vesipruul, luuletaja Foto: Postimees.ee

Saalomon Vesipruuli rääkimata lugu, tema enese käega kirja pandud ja lehetoimetusse toodud tema enese poolt, mis ka äraütlemata huviäratav lugu on, ehkki ta nüüd ilmarahvale äraräägitud saab.

Mina olen küll kirjamees, kelle palgele Pegasus ise oma tiivasirutusega tähetolmu on riputanud, kuid keda vaimuvaene rahvas ometigi märgata ei oska, kuna nemad ratsutada ei oska. Kuid nõnda kuulsaks ei osanud ma end kogunisti arvata, et lausa liikuvate piltide ehk kino sisse sattusin. Ja kuna seda komejanti mitut masti lehemehedki on kiita võtnud, siis otsustasin ka mina selle kohta ühe uudisjutu kirjutada, et ka minu uudisjuttu kiita võetaks. Ja siin see nüüd on. Algab järgmisest lausest.

Eelmisest nädalast näidatakse üle Eestimaa igas linnas ja külas ja laadaplatsis üht kinofilmi, mille nimi õigustatult «Kuulsuse» ja eksitavalt «narrid» on. Selle peategelaseks on kuulus kirjanik Saalomon Vesipruul ehk mina. Lapselik rõõm, et minu vaimuandeid lõpuks märgatud on, sai küll lisaks kibeda pilli, sest õigupoolest ei kõnelda sellessinatses loos minu surematust luulest just ülearu palju. Justkui kiusu pärast on samas filmis juttu ka kõige totramast ja kurjemast inimesest, kes minu eluteele sattunud. Nimelt kellestki Jaan Tatikast või Sitikast või Lutikast, kes ennast kogu oma lolluses oina meelekindlusega teadlaseks ja looduseuurijaks laseb nimetada.