K, 8.02.2023

AK ⟩ Me peame rääkima surmast

Marju Kõivupuu
, folklorist
Me peame rääkima surmast
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Elisabeth Kübler-Ross (1926–2004) oli šveitsi päritolu ameerika psühhiaater ja surmalähedaste kogemuste uurimise eelkäija. Raamatus «Surmast ja suremisest» (1969) sõnastas ta selle, mida nüüd tuntakse Kübler-Rossi mudelina. Ta pakkus välja leina viis etappi: eitus, viha, kauplemine, masendus, leppimine.
Elisabeth Kübler-Ross (1926–2004) oli šveitsi päritolu ameerika psühhiaater ja surmalähedaste kogemuste uurimise eelkäija. Raamatus «Surmast ja suremisest» (1969) sõnastas ta selle, mida nüüd tuntakse Kübler-Rossi mudelina. Ta pakkus välja leina viis etappi: eitus, viha, kauplemine, masendus, leppimine. Foto: amazon.com

Meditsiiniliselt on surm – exitus letalis – ja suremine kehalise eksistentsi lõpp. Filosoofiliselt võime küsida, kas surm on moment või protsess, sest surm pole pelgalt füsioloogiline, vaid ka sotsiaalne akt ning kahjuks paratamatu osa inimes(t)e elust. Surmast võime kõnelda väga erinevatest vaatekohtadest lähtudes: surm kui empiiriliselt tajutav sündmus, surm kui seisund, surm kui usundiline fenomen, surm kui meditsiiniline või sotsiaalne probleem, juriidiline fakt jne.

Kuigi surmaga seotud uskumuste, kommete ja tavade lähtekohad on maailma rahvastel üsna sarnast algupära, on inimeste suhtumine surma ja surnutesse läbi aegade sõltunud kultuurikontekstist. Surma paratamatusest sugenev traagiline elutaju on kõikidel aegadel andnud alust filosoofilistele ja religioossetele käsitlustele surmast, eeskätt hingest ja igavesest elust – seisundist, kus pole surma.

Elisabeth Kübler-Ross võtab oma raamatus rääkida inimestega inimlikult ja ausalt 21. sajandi surmast ning (surma)haigustest – teemal, millest eestlased üldjuhul meelsasti rääkida ei soovi. Tõsi – koroonapandeemia ning vanemaealiste ja/või tervisprobleemidega inimeste osakaalu suurenemine ühiskonnas on sundinud meidki selle vältimatult inimeseks olemise juurde kuuluva teemaga ühel või teisel moel tegelema ning murendama üldlevinud hoiakut, et surm ja ravimatud haigused on midagi ebameeldivat või ebamugavat, millega «tavalised» inimesed peaksid puutuma kokku nii vähe kui võimalik, lükates seda ebameeldivat sündmust nimega surm edasi niikaua, kui moodne meditsiin ja arenenud arstiteadus seda vähegi võimaldab.

Märksõnad
Tagasi üles