AK ⟩ Ajastute lõhnad, lehad, haisud…

Carolina Pihelgas pole oma esimest pikka proosateksti kirjutades luuletaja-Pihelga registreid kõrvale lükanud. Foto: Erakogu

Lähiajaloost, kas tänapäevaelu külge haagituna või eraldi, on viimasel ajal ilmunud üsna palju ilukirjandust. Mitmed raamatud on olnud minevikku puudutades sageli küllaltki pinnapealsed ja libisenud asjadest üle.

Kui tegemist on kirjandusliku võttega, mis on autoril eesmärgipäraselt realiseeritud, ei saa seesuguse lähenemise vastu iseenesest midagi olla ja mõned säärastest teostest on mulle üsnagi meeldinud. Sellest hoolimata olen ikka igatsenud lugeda kirjatööd, mille juures oleks aru saada, et autor on minevikumaterjali sügavalt läbi tunnetanud ning tekst on loodud sellest tunnetusest lähtudes. Carolina Pihelga «Vaadates ööd» on just selline raamat.

Teosel on veel teinegi võlu. See on silmanähtavalt luuletaja kirjutatud romaan. Muidugi võib luuletaja kirjutada proosat hoopis teisiti kui värsse, sel juhul vahetab ta oma luuleregistri proosaregistri vastu välja ja on äkitselt «teine inimene». Aga kõik luuletajad seda ei tee