IN MEMORIAM ⟩ Vahur Linnuste (05.06.1925–21.01.2023)

Vahur Linnuste Pariisis aastal 2010. Foto: Freyja Film

Olev Remsu meenutab 21. jaanuaril lahkunud Vahur Linnustet, kes pühendas oma elu Eesti-Prantsusmaa kultuurisidemete edendamisele ning sai 2007. aastal president Ilveselt Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Vahur Linnuste (1925–2023) oli imeline mees. Pealtnäha boheemlane mis boheemlane. Ja veel Pariisi boheemlane. Kuid kui temaga vähegi vestlesid, siis imetlesid, millised korrapärased, loogilised ja alati põhjendatud poolt- ja vastuargumentidega mõtted tal olid. Ei mingeid emotsionaalseid hinnanguid, nagu boheemidele omane.

Ja milline põhjatu ning perfektne mälu – kõike ta teadis, eriti kirjanduse, majanduse ja poliitika vallast. Kui ma tema nime loen, siis tuleb mulle esimesena meelde, et tema tõlkis euroliidu hümni eesti keelde juba sügaval nõukogude ajal. Olemuselt optimist, teadis, et tulevikus läheb vaja.

Imelisel inimesel on imeline elulugu. Noorukina kuulus ta Leo Talgre vastupanuüksusesse, võitles kuni viimase hetkeni Nõukogude okupatsiooni vastu 1944. aastal. Astus niimoodi oma isa, mereväekapten Rudolf Linnuste seatud sihti.

Mäletan siiamaani tema värvikaid mälestusi sõja-aastate Eestist. 1943. aastal lõpetas ta priimusena Reaalkooli, enne seda oli pidanud seal kõne Eesti Vabariigi aastapäeval, kus ta astus selle vastu, et Eesti noori saadetaks kahurilihaks idarindele, kuna neid on tarvis Eesti vabaduse taastamisel. Ei ole õige tormata rindele Saksa-Vene sõtta, nagu juhtus Narva pataljoniga. Seda ütles Linnuste Saksa okupatsiooni ajal!

Ta kuulus noorte konspiratiivsesse vastupanuliikumisse, levitas Winston Churchilli ja Franklin Roosevelti Atlandi hartat, mille järgi tuli pärast võitu taastada kõikide sõjaohvritest riikide iseseisvus. Kuni märtsini 1944 oli tema ja ta sõpruskond Saksa armeesse mobiliseerimise vastu. Levitati lendlehtegi tiraažiga 400. Üks lendleht teatas Otto Tiefi valitsuse loomisest, toodi ära selle koosseis.

Jagati laiali I Eesti Vabariigi Rahvuskomitee teadaannet, et Rahvuskomitee on kuulutatud Eesti kõrgeimaks võimuks seniks, kuni vabariigi valitsus saab oma põhiseaduslikku tegevust alustada. Lendlehti kleebiti öösiti majade seintele ning pandi postkastidesse. Poistel oli isegi relvastus, Linnustel näiteks Mauser.

Loodeti, et lääneliitlased teevad dessandi Kreekas, väed liiguvad siis põhja poole ning ei lase Nõukogude Liidul Ida-Euroopat vallutada. Koos Leo Talgrega kavatseti rajada telegraafiaparatuuriga ja aasta moonaga vastupanupunkreid, et aidata kaasa lääneliitlaste tulekule. Teatavasti toimus dessant Normandiasse, nõnda jäi Ida-Euroopa Stalini saagiks.

Septembris 1944 peeti nõu ning otsustati Rootsi põgenemise kasuks. Linnuste tegi seda 19-aastaselt. Ta lõpetas 1952. aastal Stockholmi ülikooli filosoofia, sotsioloogia ja rahvamajanduse alal. Juba siit vaatab vastu Linnuste paljutahulisus. Ei olnudki asja, mille vastu ta poleks huvi tundnud, eriti siis, kui see oli seotud Eestiga.

Publitsistitegevus algas juba Eestis, jätkus Rootsis, kus ta kuulus vasakpoolse kallakuga Vaba Maa (Vabadusmeelsete ideede foorum) autorkonda koos Ilmar Laabani, Hellar Grabbi, Ilmar Mikiveri, Ivo Illiste ja teistega. Oli Radikaaldemokraatliku Koondise liige. Kõik sõnad siin on tähenduslikud – ta oli tõesti radikaalne ja põhimõtteline demokraat, talle meeldis olla ühtsete vaadetega inimeste seltsis.

Doktorikraadi kaitses Linnuste juba Strasbourgi Vaba Euroopa kolledžis, hiljem täiendas ennast prestiižse Sorbonne’i ülikooli poliitikateaduste instituudis, spetsialiseerus Ida-Euroopale. Tema uurimisvaldkonnaks olid võimuprobleemid.

1960–1990 töötas Linnuste Pariisi III ülikooli ida keelte ja kultuuride instituudis, õpetas eesti keelt ja kirjandust. Ta oli Eesti Kirjanduse Seltsi ning nii Rootsi kui Prantsusmaa Eesti Rahvuskomitee liige. Viimane oli koalitsioon, kuhu kuulus kaheksa erakonda. Just rahvuskogu hoidis alles meie riigi iseseisvuse poliitilist järjepidevust. Suursaadik Kaarel Robert Pusta nimetas Linnuste Eesti esindajaks Ikestatud Rahvaste Organisatsiooni, Pusta aitas Linnustel teha koostööd ka ülikoolidega.

1978. aastal lõpetas Linnuste Pariisi poliitikateaduste instituudi spetsialiseerumisega Ida-Euroopale. Aastatel 1960–1990 töötas Linnuste Pariisi III ülikooli ida keelte ja kultuuride instituudi eesti keele ja kultuuri õppejõuna. Ta on tõlkinud prantsuse keelde mitmete eesti autorite teoseid ning avaldanud neid Pariisi ülikooli väljaannetes.

Ta oli Eesti Kirjanduse Seltsi ning Rootsi ja Prantsusmaa Eesti Rahvuskogu liige. Ta tõlkis prantsuse keelde Arvo Valtoni, Mati Undi, Friedebert Tuglase, Jaan Oksa jt teoseid, ta andis UNESCO maailmakirjanduse sarjas välja Toomas Liivi, Andres Ehini ja Jaan Kaplinski prantsuskeelse valikkogu, korraldas väsimatult eesti kunstinäituseid ja kontserte, publitseeris infolehte Bulletin d’Estonie-Presse Balte.

Paljud eestlased mäletavad tema müstilist veinikeldrit Pariisis. Vein kuulus tema meelest lahutamatult kultuuri juurde. Tal oli Pariisi südalinnas suur veinikelder, seal oli tuhandeid pudeleid veine, need oli ta toonud kaasa oma reisidelt. Iga margi kohta oli tal oma jutt. Ta pruukis seda jumalate jooki ning elas peaaegu saja-aastaseks.

Tema laiahaardelisusest annab tunnistust seegi, et ta oli Rootsi, Taani, Soome ja Norra ajalehtede Pariisi teatrikorrespondent. Neid saame nüüd eesti keeleski lugeda, 2004. aastal ilmus Linnuste teos «Uued tuuled teatris». Nüüd võiks avaldada tema majandus- ja poliitikaartiklid, mis ei ole sugugi kaotanud akuutsust, kuna ei räägi päevapoliitikast, vaid asjade olemusest.

Ta oli ühtaegu anarhist ja arhivaar, humanitaar ja militaar, kirjandusinimene ja majandusteadlane, keelemees ja poliitik, luuraja ja mõnus vestluskaaslane. Aga ennekõike eestlane, ta mõtles ainult meile, ta tegutses meie nimel. Kui me vabanesime, tegi ta väärt ettepanekuid meie seadustiku loomiseks. Ta lävis selliste tippintellektuaalidega nagu Milan Kundera, Eugène Ionesco, kõrgemat taset ei ole olemaski. Eestis käies armastas ta istuda rahvusraamatukogu kohvikus, seal sai temaga pikki jutte peetud Eesti ja maailma asjadest.

Linnuste oli Prantsusmaa presidendi Valéry Giscard d’Estaingi nõuandja, ta on pälvinud Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Ta on isale pühendatud autobiograafilise filmi «Armud tulnud, armud jäänud» autor. (Freyja Film, produtsent ja režissöör Tõnu Virve, kaasstsenarist Sirje Normet, helilooja Sven Grünberg). Rudolf Linnuste oli Eesti mereväestaabi ülem ning lahendas muude ülesannete seas ka Poola allveelaeva Orzeli küsimusi. Isa tagandati Orzeli põgenemise tõttu, kuigi just tema oli andnud korralduse laev kinni pidada.

Särav ja kordumatu isiksus, mul on hea meel, et kuulusin tema sõprade hulka.