ARVUSTUS ⟩ Ikka see vana hea Iirimaa – nii kodune, nii äraneetud

Magi (Liina Tennosaar), Pato (Ain Mäeots) ja Maureen (Ragne Pekarev) Vanemuise «Mägede iluduskuningannas». Foto: Heikki Leis

Lavastus algab vaimukalt: Oskar Seeman sööstab Ray Dooleyna Sadamateatri rõdule nagu vedrust visatud ja pajatab tuhinaga loo, mille veidrus igati kooskõlas Martin McDonaghi sõgedusest laetud lavamaailmadega. Üks krutski tema mõistuloos peitub: näidend «Mägede iluduskuninganna» on kirjutatud 1997. aastal, mil mobiiliajastu alles algusjärgus. Sest kui näitemängu tegelastel oleksid mobiiltelefonid, võiksid nende saatused, kogu intriig kujuneda sootuks teistsuguseks.

Oli aasta 1999, kui Rakvere teatris esietendus «Connemara. Üksildane lääs» (lavastaja Jaanus Rohumaa) ja Vanemuises esimene «Mägede iluduskuninganna» Ain Mäeotsa lavastuses: McDonaghi ajastu oli siinmail uhkelt alanud. 24 aastat hiljem pöördub Mäeots taas sama näidendi poole. Usaldades ema osa nüüd Liina Tennosaarele, kes tollal mängis tütart, 40-aastast Maureeni. Tema 70-aastase ema Magi rollis oli unustamatu särtsakas Herta Elviste (1923–2015).

Intervjuus kavalehel loodab praegune Maureen – Ragne Pekarev, et publik «ei hakka meid võrdlema eelmise lavastusega». Kummatigi on võrdlus täiesti möödapääsmatu, kui mitte hinnanguliselt, siis emotsionaalses mälus. Usun, et suuresti lähtuvad praegused väljamüüdud saalidki mälestustest ja mälestuste mälestusest. Samas on menu põhjuseks nüüdseks ka filmidega kuulsust kogunud McDonaghi võrratu isikupära, lõikav tragikoomikanärv, äärmuslike ängipalangute kiuste ülimalt elulist äratundmist pakkuvate lugude vestmise talent. Ja need seletamatult kodused paralleelid Iirimaa ja Eesti vahel.