K, 8.02.2023

Riia jäi betoonraskete riffide rahe alla

Alvar Loog
, toimetaja
Riia jäi betoonraskete riffide rahe alla
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Sel teisipäeval andis Riias kontserdi Floridast pärit death metal kvintett Obituary.
Sel teisipäeval andis Riias kontserdi Floridast pärit death metal kvintett Obituary. Foto: Alvar Loog

Kui sel teisipäeval sattus kuskil taevases ministeeriumis keegi inimkonna rahulolu-uuringutega tegelev keskastme jumal-ametnik monitoorima planeedi Maa elanike jooksvat õnneindeksit, märkas ta kindlasti, et millalgi õhtuste teleuudise vööndis sähvatas ühtäkki umbes tunnikeseks rõõmujoovastuses kodanike eriti ebaloomulikult suur kontsentratsioon Põhja-Euroopas, täpsemalt Riias aadressil Brīvības iela 193c, kus asub rokiklubi Melnā Piektdiena (tõlkes Must Reede).

See nähtus eiras muidugi kõiki tõenäosusi. Sest selleks ei pea olema pooljumal, et teada, et inimesed on oma loomult muidu pigem õnnetud, iseäranis need, keda on nuhtlus nimega eksistents tabanud vana Liivimaa paljukannatanud pealinna kevadtalviselt tatises, niiskes ja pimedas argipäeva õhtus.

Sel teisipäeval oli aga mõnesaja väljavalitu jaoks kõik teisti, kuna Riiat külastas Floridast Tampa linnast pärit death metal kvintett Obituary, kelle rifid, biidid ja saundid on kuumad kui troopilised päikesekiired.

Bändi käimasoleva Euroopa tuuri (liikumis)graafikus kujutab Tallinn enesest sedapuhku üksnes pissipeatust teel Helsingisse, kus anti kontsert kolmapäeval. Ning seega tegid teisipäeval teiste hulgas palverännaku Riia legendaarsesse rokiklubisse ka kümned eestlased.

Eestit on Obituary oma 39-aastase tegevuse käigus seni külastanud vaid korra, ja seda 2009. aasta suvel. Mälestus toonasest õhtust, kui bänd pühkis minuga Rock Cafe lavaesist põrandat, on selleks liiga ilus, et tuhmuda. (Nii repertuaari, esituse, saundi kui atmosfääri poolest pean seda parimaks kontserdiks, mida ma selle tänaseks kadunud klubi paeseinte vahel nende aastate jooksul üldse tunnistama sattusin.)

Rifid kui ratsamonumendid

Mõeldes Obituaryst tuleb mulle millegipärast ikka meelde üks tuntud meem, kus ansambli AC/DC kitarrist Angus Young ütleb: «Mind ajab ilgelt närvi, kui ma kuulen inimesi väitmas, et me oleme avaldanud 16 albumit, mis kõik kõlavad täpselt ühtemoodi. Sest tegelikult oleme avaldanud 17 albumit, mis kõlavad täpselt ühtemoodi».

Ma ei tea ega ole viitsinud uurida, kas see tsitaat on allikakriitilises mõttes korrektne või mitte, aga oma tõde on öeldus tugevalt kohal. Ja see kehtib ühtlasi ka Obituary kohta, keda võiks ilma igasuguste mööndustega nimetada death metal´i AC/DC-iks. Sest sisuliselt on Obituary laulnud alates oma 1989. aastal ilmunud esikalbumist «Slowly We Rot» ühte ja sedasama laulu. Sest nad ei taha teisiti. Ja võimalik, et ka ei oska teisiti. Ja teisti pole ka vaja. Milleks hakata parandama või parendama masinat, mis töötab täiusliku efektiivsusega?

Teisipäevane Obituary kontsert algas – nagu nüüdseks juba enam kui kümnendi vältel kombeks – primitiivsust ja sirgjoonelisust roosina uhkelt rinnas kandva palaga «Redneck Stomp». See on totaalne triumfimarss, iga riff nagu ratsamonument. Laulu instrumentaalosa sai 2005. aastal stuudios nii majesteetlik ja eneseküllane, et solist John Tardy otsustas seda oma vokaaliga mitte rikkuma hakata.

Juba etteaste paar esimest takti tõestasid taas, et Obituary ilmselt kõige äratuntavama (ajas kõige kauem muutumatuna püsinud) saundiga metal-bänd üldse. Retsept on siin ühtaegu lihtne, aga kordumatu: Trevor Perese alkeemilise päritoluga kompressor-tüüpi kitarrisaund, Donald Tardy trummibiidid, mis mis löövad riffidele mitte niivõrd ette või alla kui pigem järele ning John Tardy hauataguse tämbriga korinad ja karjed (mida pole vist terminoloogilises mõttes päris korrektne nimetada laulmiseks). Bassi- ja soolomehed on bändis aastakümnete jooksul korduvalt vaheldunud, ent üldisele esteetikale ja kõlapildile pole see suuremat jälge jätnud.

Sepavasaraga tehtud juvelliiritöö

See ei olnud lihtsalt kontsert, see oli teraapia, mis töötab tšakrate tasemel. Obituary masinliku järjekindlusega esitatud betoonrasked rifid ja kohati peaaegu industriaalsena mõjuvad rütmifiguurid annavad kokku helipildi, mis on ühtaegu intensiivne ja massiivne. Sepavasaraga tehtud juvelliiritöö.

Grupi solist John Tardy, keda on juba aastakümneid peetud õigusega üheks žanri parimaks (ning sageli ka the parimaks), kujutab enesest iselaadset looduse imet. Tema hääles pole enam seda liivapaberi tämbrit mis noorena, aga ta laulab siiani üksnes forte fortissimo‘s. Alates 1990. aastate keskpaigast on ta kasutanud selge mõttega sõnu, ent 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses ajas läbi ilma nendeta. Kasutas lihtsalt häält kui instrumenti.

Mälestus sellest, kui ma kuulsin millalgi 1990. aastal esimest korda Tardyt albumi «Slowly We Rot» alguses vokaalselt mikrofoni oksendamas, on üks ilusamaid minu ilusas elus, kõrvuti tütarde sünni ja Viljandi Tuleviku 1999. aastal teenitud hõbedaga.

Kuulun nende hulka, kelle jaoks kõlab Obituary kontserdil põnevamalt kui salvestustel. Ja seda iseäranis sel sajandil ilmunud albumeid võrdluseks võttes. Sest stuudios on bändi helipilt minu maitse jaoks natuke liiga kliiniliselt puhtaks produtseeritud ning seeläbi minetatud suur osa salapärasest ja ähvardavast tumedusest, mis seda varem tunnetuslikus plaanis määratles.

Kui viimastel aegadel on Obituary esitanud festivalikontserditel pigem vanemat ning soolokontserditel pigem uuemat kraami, siis Riias olid need poolused minu suureks rõõmuks üsna hästi tasakaalus. Ideaalis võinuks bändi uuelt, kõigest kaks nädalat varem ilmunud uuelt albumilt «Dying of Everything» (mis on bändile järjekorras üheteistkümnes ning ühtlasi esimene peale kuueaastast pausi), olla rohkem kui kaks lugu.

Bänd kõlas laval vägagi elusalt, täpselt, võimsalt, värskelt, igati oma legendi vääriliselt. Pean tunnistama, et nii vanade ansamblite puhul ei käi vähemalt minul just sageli värske vaimustus kõrgete lainetena nostalgiast üle. Aga seekord käis. Ja näis, et ma polnud ainuke. Publik sõi bändil peost, tehes neist mõneti üllatuslikult õhtu peaesineja, mida nad üldise esinemisjärjekorra kohaselt ei olnud.

Viimasena üles astunud Heaven Shall Burn mõjus peale Obituary etteastet koolipoiste halva naljana. Mistõttu võis riietehoiu järjekorras ja väljapääsu juures näha rüselemas kümneid ja kümneid inimesed, kes ei soovinud hakata vanale kvaliteetveinile kahtlase väärtusega limonaadi peale jooma ning lahkusid kiirustades kuuldekaugusest. Seda tegin minagi.

Kodu poole liikudes ning mõttes meeliskledes arvutasin näppudel, et olen käinud seni Obituary kontserdil kõigest napid seitse korda. Mida on 47-aastase mehe kohta selgelt liiga vähe. Iga korralik perearst vangutaks selle info peale pettunult pead...

Märksõnad
Tagasi üles