Stefan peremehetses Eesti muusikaauhindadel

Muusik Stefan. Foto: Konstantin Sednev

Lugu muusikaauhindadest tuleks ikkagi alustada algusest ja lugupidava tõdemusega – tööd on tehtud, vaeva nähtud, nüüd on aeg tasuks. Kas kõik on rahul või jääb lootus, et tekib ka hammaste kiristamist.

Hammaste kiristamine ja paks veri aga on head asjad, sest vahel võivad need anda tõhusat kunstilist tulemust. Kui hea see kunst ikka olla saab, kui kõik elavad üksmeeles.

Muusikaauhindade puhul saab alati tõdeda, et vaat, seekord oli tema aasta, sest ikka leidub keegi, kelle auhinnakappi tuleb kõige rohkem. Seekord tunnistagem see Stefani aastaks veel muuski mõttes. Ta esindas looga «Hope» Eestit Eurovisioonil, aasta lõpul sai erinevate meediaväljaannete kaudu kaasa elada ennustustele, mis sugu saab olema Stefani laps, nüüd ka neli tiitlit muusikaauhindadelt.

Viljandist pärit noormees on 2022. aasta eesti popkultuuri oma jalajälgedega vaat et kinni trampinud. Aga õnneks (või tegelikult kahjuks) need jalajäljed pole porised, nende tagant ja vahelt saavad välja vaadata ja tunnistada maailma ilu ka teised, need sedakorda natuke vähem pärjatud.